Määratledes kohalike omavalitsuste ülesandeid

Lugedes meedias kohalike omavalitsuste teemal avaldatud artikleid kohtab sageli väidet vajadusest määratleda kohalike omavalitsuste ülesanded. Sealjuures ei ole tavaliselt mõeldud kohalike omavalitsuste ülesannete täpsustamist peale käimasolevat omavalitsuste liitumist/liitmist, vaid tihti jääb meediast mulje, et omavalitsuste ülesanded ei ole ka praegusel ajal vähemalt mitte piisaval kujul fikseeritud.

 

Inimesed, kes on aga vähegi kursis kohalike omavalitsuste temaatikaga, teavad, et omavalitsuste ülesanded on sätestatud nii kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kui ka paljude teiste eriseadustega. Tõsi on, et puudub ühtne omavalitsuste ülesandeid fikseeriv seadus, aga sisuliselt oleks seda ka raske ette kujutada, kuna tegemist oleks laiemast kontekstist väljarebitud tekstilõikudega, mida sageli ilma taustata ehk eriseaduseta oleks raske tõlgendada. Abiks võiks küll olla riigihalduse ministri haldusalas peetav ja vastavalt õigusaktide muutmisele muudetav elektrooniline andmebaas koos linkidega asjakohastele õigusaktdele. Siiski ei tähenda selliste üldiste seaduste või riiklike andmekogude puudumine, et omavalitsuste ülesanded poleks määratletud.

 

Samas peab märkima, et kohalikud omavalitsused võivad alati võtta endale ka seadustega neile mitte pandud lisaülesandeid. Seda muidugi juhul, kui selliste ülesannete täitmine ei ole seadusega keelatud või selle täitmine on pandud kellelegi teisele. Ehk teisisõnu, omavalitsuste ülesannete puhul on tegemist avatud loeteluga, mida ei olegi võimalik lõplikult ja üheselt fikseerida - vastasel juhul oleks oluliselt rikutud omavalitsuste iseotsustamise õiguse alusprintsiipe.

 

Miks siis ikkagi kohtab suhteliselt sageli arusaama, et omavalitsuste ülesanded pole piisavalt määratletud? Ühelt poolt võib siin olla lihtsalt tegemist tagasihoidliku arusaamaga omavalitsuse olemusest, teisalt aga tundudb, et teatud karuteene on omavalitsuste ülesannete mõistmisele teinud ka haldusreformi ümber käiv poliitiline retoorika. Nii on poliitikutel sageli  tavaks väita, nagu oleks valdade ja linnade piiride muutmine suhteliselt teisejärguline tegevus, palju olulisem olevat aga just omavalitsuste uue rolli ja ülesannete määratlemine (jättes seega mulje, et omavalitsuste ülesanded pole selged või peaks neid põhjalikult muutma). Samas, kui hakata lähemalt vaatama ettepanekuid, mida on omavalitsuste ülesannete muutmiseks tehtud, siis on tegelikult tegemist laiemas kontekstis tagasihoidlike muudatustega ehk kui väljendada moodsamas keeles, on tegemist peenreguleerimisega.

 

Kas Eesti kohalikel omavalitsustel on praegu piisavalt võimu ja ülesandeid  või peaks viimaseid põhjalikult reformima? Sageli on omavalitsused ise viidanud, et nende osatähtsus ühiskonnas võiks olla suurem. Teisalt kui vaadata Eesti suurima omavalitsuse Tallinna linna suunas, siis jääb mulje, et võimust ja ülesannetetest väheseks ei jää - tahetakse ja suudetakse pidada nii omaette munitsipaalpolitseid kui ka televisiooni - ning seda kõike ka keskvalitsuse kiuste. Millest võiks järeldada, et suurus on siiski oluline ning omavalitsuste liitmine haldusreformi käigus sellest vaatevinklist põhjendatud.

Vaadeldes omavalitsuste poolt täidetavaid ülesandeid, siis tundub, et praktikas on viimastel aastatel toimunud pigem omavalitsuste ülesannete ülevõtmine keskvalitsuse poolt. Kuigi teatud juhtudel on ka selline protsess täiesti põhjendatav, siis kahtlusi tekitab näiteks nn riigigümnaasiumide asutamine ja sellega eriti maapiirkondades omavalitsuste keskkoolide ja -gümnaasiumite väljasuretamine ning riigi poolt keskhariduse kui ühe olulisema omavalitsusliku ülesande pakkumise ülevõtmine. Kuigi väidetakse, et omavalitsused saavad keskhariduse finantseerimisest ülejäävat raha muude ülesannete täitmiseks kasutada, siis pikemas perspektiivis tähendab see ka omavalitsuste tulude vähendamist. Laias laastus eraldatakse toetusfondi summasid siiski kohalike omavalitsuste kogukulude katteks ehk kui vähenevad mingid kulud, siis arvestatakse seda ka toetusfondi moodustamisel.

Aru saades haridus- ja teadusministeeriumi soovist koolivõrgu optimeerimiseks ja õpikeskkonna parandamiseks oleks sama eesmärki ja tõenäoliselt ka odavamalt ja süsteemsemalt võimalik saavutada koostöös kohalike omavalitsustega ning omavalitsuslikku süsteemi edasiarendades. Kindlasti oleks omavalitsused projektiga kaasa tulnud ka juhul kui riigieelarvest tuleks vahendid uute gümnaasiumide ehitamiseks/renoveerimiseks, sisustamiseks ja õppevahenditeks tingimusel, et omavalitsused moodustavad selle haldamiseks koolipiirkonna ühisasutuse ja loobuvad väiksemates koolides keskhariduse pakkumisest. Isegi kui kõik omavalitsused kohe projektiga ei oleks ühinenud, oleks efekt sama, mis praegu - kehvemate tingimustega kohalikest  väikestest gümnaasiumitest, keskkoolidest õpilaste äratõmbamine (nende elukohajärgsed omavalitsused peaksid vastavalt kehtivale süsteemile maksma ka hariduskulud õpilaste eest).

Gümnaasiumi haldamiseks ühisasutuse moodustamine viiks ka omavalitsuste koostöö uuele tasandile. Tõsi, ühise ametiasutuse loomiseks vajalik kord seisab praegu veel keskvalitsuse taga... Kahjuks valiti koolivõrgu optimeerimseks esmapilgul lihtsam, kuid pikemas perspektiivis pigem kallim ja omavalitsussüsteemi vaenulikum variant. Siiski, ka riigigümnaasiumid oleks võimalik edaspidi omavalitsuste ühisgümnaasiumiteks ümber kujundada.

Üheks võimaluseks keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vaheliseks ülesannete jaotuseks on välja pakutud ka variant ülesannete diferentseerimiseks vastavalt omavalitsuste potensiaalile. Äärmuslikumas variandis tähendaks see, et omavalitsustele jääks põhiliselt ruumiplaneerimise, heakorra ja kommunaalmajandusega seotud ülesanded, ülejäänud ülesanded antakse omavalitsustele täitmiseks sõltuvalt iga konkreetse omavalitsuse potensiaalist ning eraldatakse vastavalt täidetavatele ülesannetele ka tulud.

On arusaadav, kui kohalik omavalitsus täidab tagasihoidlikus mahus ja lepingu alusel mingeid keksvalitsusega kokku lepitud ülesandeid ja saab selleks vajalikud vahendid. Samas kui sellisel alusel toimuks suur osa ülesannete täitmist, ei saaks omavalitsus tegelikult enam täita oma iseotsustusõigust ning tegemist ei oleks suuremas ulatuses enam omavalitsusliku süsteemiga. Võrdluseks - nõukogude aja lõpus täitsid ülesandeid, mis on praegu pandud kohalikele omavalitsustele, rajoonid ja vabariikliku alluvusega linnad. Tulud eraldati neile vastavalt täidetud ülesannetele ja ülalpeetud asutustele. Omavalitsuslikuks me sellist süsteemi tollal ei pidanud - kas nüüd peaksime?

Haldusreformi käigus lubatakse kohalikele omavalitsustele ülesandeid juurde anda. Loodetavasti toimub see viisil, mis tugevdab omavalitsussüsteemi ja kohalike omavalitsuste ühistööd ning ei toimu põhimõttel: üks käsi annab, teine võtab. Lisaks on omavalitsuste ülesannete täitmine otseselt seotud nende eelarvete võimaluste ja eelarvesüsteemi ülesehitusega, aga see on juba omaette teema.


 

 

 

Haldusreformi Exceli tabel

Uus keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi valitsus on nagu ka kõik eelnevad valitsused kinnitanud oma pühendumust haldusreformi elluviimisele. Enamgi veel, koalitsioonileppega (ehk valitsusliidu aluspõhimõtetega) lubatakse haldusreformile hoogu juurdegi anda tõstes omavalitsuste tulubaasi koos finantsautonoomia suurendamisega ning andes neile koos rahastusega üle ka riiklikke ülesandeid. Samas ei öelda koalitsioonilepingus midagi omavalitsuste piiride muutmise põhimõtete kohta, pigem tundub, et siin jätkub eelmise valitsuse lihtne Exceli tabeli põhimõte - ehk oluline pole, kuidas omavalitsused ühinevad, vajalik on vaid 5000 elanikku linnas või vallas kokku saada.

Nõustudes, et alla 5000 elanikuga omavalitsuste toimetamise efektiivsus kipub üldreeglina  jääma väiksemaks kui suurematel omavalitsustel (kuigi see ei pruugi nii alati olla) ning see võiks ka edaspidi üheks ühinemise kriteeriumiks olla, ei saa nõustuda, et oluline ei ole, milliste valdade ja linnade omavahel kokkupanemisega see 5000 elanikku kokku saadakse. Pigem vastupidi, see millised omavalitsuste tulevased piirid saavad olema, on vähemalt sama tähtis, kui nende ülesannete ja rahastamispõhimõtete kokkuleppimine. Uus kokkupandud omavalitsus ei saa efektiivselt oma ülesandeid täita, juhul kui see ei moodusta tervikut ning seetõttu omavalitsuse iga osa tirib tekki enda poole.

Just keskvalitsuse roll ja vastutus on järele vaadata ja tagada, et ühinemised oleksid loogilised ja moodustuksid uued terviklikud omavalitsused ehk et pusletükid saaksid haldusreformi kaardil õigesti kokku pandud. Sellest rollist ei saa keskvalitsus ennast ka kuidagi taandada, varjudes näiteks omavalitsuste iseotsustamise õiguste taha. Kuna keskvalitsus on sundusliku reformi algatanud, vastutab ta ka tulemuse eest (mis ei tähenda, et eelkõige ei tuleks arvesse võtta omavalitsuste soove ühinemisel).

Praeguse haldusreformi üks suuremaid probleeme ongi võimaluse puudus aja maha võtmiseks ja asjade mõistlikuks parandamiseks nii keskvalitsuse kui ka omavalitsuste poolt juhul kui kuskil peaks tõrge tekkima. Viimastest uudistest võib siin näitena tuua Kõpu valla, mille volikogu soovis ühineda Suure-Jaaniga, rahvas aga Viljandi vallaga ning Sauga valla, mille volikogu otsustas loobuda ühinemisest Pärnu linnaga, Tammiste küla aga sooviks minna just Pärnu linna koosseisu. Mõlemal juhul oleks vaja rohkem aega uute sihtide seadmiseks ja kas või valla osadena liitumise ettevalmistamiseks.

Käesolevaks ajaks on haldusreform jõudnud omavalitsuste läbirääkimiste faasi. Valdade ja linnade ühinemisläbirääkimiste seisu 01.12.2016 kajastab  kaart rahandusministeeriumi leheküljel  http://haldusreform.fin.ee/static/sites/3/2016/12/kaart-vvkti-011216-1.jpg

Mis siis praegusest Exceli tabeli põhisest ühinemisseisust silma hakkab? Kõigepealt jäävad silma väikesaared, millele on seadusega antud õigus mitte ühineda suuremate omavalitsustega. Selle sätte ebaloogilisus saab selgeks, kui võrrelda tõenäoliselt üheks omavalitsuseks ühinevat Saaremaad ja omaette jäävat pooleteist saja elanikuga Ruhnut, mis peavad edaspidi hakkama täitma ühesuguseid, senisest eeldatavalt veelgi ulatuslikumaid ülesandeid. Kui Ruhnu kuulus eelnevalt Saare maakonna alla, siis uue reformiga visatakse ta sealt justkui välja. Ka on kummaline Muhu saare eraldiasuvaks väikesaareks pidamine, kuigi ta on tammi abil pidevas ühenduses Saaremaaga ja sisuliselt käib kogu Saaremaale minev transport läbi Muhu saare.

Vastupidiseks näiteks on samuti püsiasustusega Prangli saar, mis ei moodusta omaette omavalitsust, kuid ei ole selle tõttu kehvemas seisus. Loomulik on, et väikesaarte seadusega tagame ajaloolise püsiasustusega saartele vajalike  kommunikatsioonide olemasolu ning nende osavõtu saare asjade otsustamisest (näiteks saarevanema institutsiooni kaudu), kuid sügavalt kaheldav on vajadus säilitada neid saari eraldi omavalitsustena. Eriti on see kaheldav omavalitsuste suurenevate ülesannete ja väikesaarte kahaneva püsirahvaarvu taustal.

Teiseks jääb silma, et Eesti suuremad linnad on üldreeglina valinud võimaluse mitte ühineda teiste omavalitsustega. Sellist lähenemist toetab asjaolu, et ühinemise korral võiksid need linnad, mille rahvaarv ületab kordades lähivaldade rahvaarvu, hakata viimaste üle liialt domineerima ja nende arengut pärssima. Seega on arusaadav, et linnad nagu Rakvere, Kohtla-Järve, Narva, Viljandi, Pärnu, Tartust ja Tallinnast rääkimata, jäävad omaette omavalitsusteks. Samas peaks vältima, et nende linnade ümber tekiks uued nn rõngasvallad, mis hakkaksid arendama läbi oma asutuste asukoha (rõngasvalla asutuste parim logistiline asukoht on selle keskmes olev linn!) linna, ise sealt midagi vastu saamata.

Lisaks võiksid mitteühinevate linnade gruppi kuuluda Maardu ja Sillamäe, mis erinevad põhimõtteliselt oma lähitagamaast. Arusaamatu on aga ka Eesti mõistes väiksema linna Keila jäämine eraldiseisvaks omavalitsuseks, kuigi läbi teenuste osutamise on ta tihedalt oma tagamaaga seotud.

Omaette teema seostub Ida-Virumaa kaevandusasulatega (eelkõige Kukruse, Oru, Viivikonna, Sirgala), mis praegu on eraldiseisvate osadena Kohtla-Järve osadeks. Tegemist on nõukogudeaegse jäänukiga, kus asula tegelikuks juhiks ja sotsiaalsete teenuste pakkujaks oli ettevõte. Tänapäeval, kus teenuseid osutab omavalitsus, peaks sellised asulad ühendama omavalitsusega, mille territooriumil nad asuvad. Nende ositi juba mahajäetud asulate integreerimine ja heakorrastamine peaks olema ühendamise korral ka valitsuse Ida-Viru programmi üheks peaeesmärgiks.

Nagu ülapool mainitud, ei ole mõistlik ühendada omavalitsusi, mis ei moodusta omavahel tervikut ehk omavalitsusi, mille igapäevased tõmbekeskused on erinevad  ning elanikud oma töö-, õppe-, ostlemis- jm liikumistel ka ei läbi omavalitsust, millega liitutakse. Sellist uut omavalitsust saab edaspidi planeerida vaid osade kaupa ehk kõik teenused tuleb duubeldada ja maksavad seega ka kaks korda rohkem, kokku hoitakse aga vaid vallavanema koht.

Vaadates ühinemisläbirääkimiste kaarti, hakkavad selliste omavalitsustena silma näiteks Halinga vald Pärnumaal, mille logistiline liitumissuund on selgelt Pärnu linna poole (ehk Are ja Sauga vallaga), mitte aga Vändra valla suunas, millega tegelik side puudub. Viljandimaal Kõpu vallas andsid elanikud rahvahääletusel selge signaali, et soovitakse liituda loogilisel Viljandi suunal, mitte aga läbi metsade Suure-Jaani poole. Arusaamatuks jääb ka Väätsa valla liitumissoov Türi vallaga, kuigi Väätsa põhielanikkond elab kohe Paide linna külje all.

Segadus paistab valitsevat ka Tartumaal, kus Tartu vald on teinud ühinemisettepaneku Laeva vallale, kuigi viimase tõmbekeskuseks on Tartu läbi Tähtvere valla, viimasega oleks loogiline ka ühineda. Tähtvere ja Laeva vallaga võiks ühineda ka Puhja ja põhjapoolne osa Rannu vallast. Tartu vallaga võiks seevastu ühineda hoopis Vara ja Tabivere vald, mis kolmekesi moodustaks ühise terviku. Alatskivi ja Peipsiääre vald koos Kallaste linnaga võiksid samas liituda Jõgevamaa Peipsi äärsete omavalitsustega moodustades ühe ühise Peipsiääre valla. Selliseid, võib-olla küll mitte nii silmatorkavaid näiteid võiks lisaks ülalnimatatutele esitada veel teisigi.

Lisaks eelnevale oleks vaja mitmel juhul ühinemise loogilise tulemuse saavutamiseks mõni omavalitsus (kuigi õnneks mitte paljudel juhtudel) ühinemisel ka osadeks jaotada ja osad liita erinevate omavalitsustega. Samuti vajavad täpsutamist ühinemisjärgsed piirid, kuna uute loodavate omavalitsuste äärealade tõmbekeskusteks ei pruugi alati olla moodustatud uue valla keskus. Nendele küsimustele aga praegune haldusreformi seadus vastust ei anna.

Siiski ei ole loogiliste piiridega omavalitsustega haldus-territoriaalse korralduse saavutamises midagi keerulist. Vajalik on vaid valitsusepoolne positiivne liitumisprotsessi juhtimine. Alljärgnevalt on kaardil näidatud võimalik variant, mis rahuldab ka 5000 elaniku nõuet, välja avatud Setumaa ja Vaivara valla puhul, mis võiksid aga olla aktsepteeritavad erandid. Kaart on koostatud maa-ameti kaardialusele ja lähtub valdavalt omavalitsuste ühinemisläbirääkimistest.
 



Alljärgnevalt on kaardile lisatud kommentaarid maakondade kaupa.

 

Hiiumaa: Siin on võimalik vaid üks variant - ühine Hiiumaa vald.

 

Saaremaa: Muhu ja Ruhnu vald peaksid osalema ühinemisprotsessis. Lisaks ühele suurele Saaremaa vallale on variant, et Ida-Saaremaa teeks omaette valla.

 

Läänemaa: Ühinemisprotsess kulgeb loogiliselt. Vormsi saar peaks osalema ühinemisprotsessis ja ühinema Haapsalu linna ning Ridala vallaga, millega on seotud praamiliiklusega.

 

Harjumaa: Arusaamatu on Keila linna mitteosalemine ühinemisprotsessis, Raasiku valla tõenäoline ühinemispartner on Rae vald.

 

Raplamaa: Kui Kehtna vald koos Järvakandiga jätkavad iseseisva omavalitsusena võiks ka Kaiu vald kaaluda nendega ühinemist. Juuru liitumispartneriks on üheselt Rapla vald.

 

Pärnumaa: Halinga valla loogiline liitumissuund on Sauga ja Are vald, Vändra vallaga seosed puuduvad. Kuna Pärnu linna suurvallast tõenäoliselt asja ei saa, siis oleks ka Paikuse vallal kasulikum ühineda pigem Sindi linna ja Tori vallaga, mis kolmekesi võiksid moodustada eraldi omavalitsuse. Kihnu saar sobib hästi kokku Tõstamaa ja Audru vallaga.

 

Lääne-Virumaa: Rakvere ja Sõmeru vald võiksid omavahel liitumise asemel ühineda pigem vastavalt Kadrina vallaga ning Haljala ja Vihula vallaga - sellega saaks täidetud haldusreformi miinimumtingimused, aga moodustuksid ka uued terviklikud omavalitsused.

 

Järvamaa: Arusaamatuks jääb Väätsa valla läbirääkimine Türi vallaga, kuigi suurem osa Väätsa valla elanikest elab Paide linna külje all. Samuti on Imavere ja Koigi valdade tõmbekeskuseks selgelt Paide, mitte Järva-Jaani.

 

Viljandimaa: Kõpu elanike soov liituda Viljandi suunas on igati arusaadav. Viljandi valda, mis kipub jääma uueks rõngasvallaks oleks mõistlikum vaadelda kahe eraldi, ida- ja läänepoolse omavalitsusena.

 

Ida-Virumaa: Eraldi peaks otsustama eraldiseisvate kaevandusasulate tuleviku. Kohtla-Järve põhiosa koosneb tegelikult kahest eraldi suurest tükist, millest Ahtme võiks kaaluda ka jätkamist eraldi linnana.

 

Jõgevamaa: Läbirääkimisi ei pea Tabivere ja Pala vallad, millest esimese loogiline ühinemispartner on Tartu vald, teisel aga ideaalis suur Peipsiääre vald (koos teiste Ida-Virumaa, Jõgevamaa ja Tartumaa Peipsi järve äärsete valdadega).

 

Tartumaa: Tartumaal on mitmeid läbirääkimisi mittepidavaid omavalitsusi ning ebaloogiliste ühinemisettepanekutega Tartu vald. Samas loogilised ühinemissuunad paistavad selgelt silma.

 

Põlvamaa: Maakonna lääneosa eraldi uut omavalitsust välja ei kanna - mõistlikum oleks liituda valdavalt Põlva vallaga, väiksemates osades ka Otepää ja Antsla vallaga. Setud peaksid jõudma selgusele, kas nad soovivad omaette valda, seljuhul peaks neile seda ka võimaldama.

 

Valgamaa: Ühinemisettepanekud on tehtud loogiliselt, vaid Palupera valla osas võiks kaaluda selle kaheks jaotamist.

 

Võrumaa: Osa Sõmerpalu vallast võiks minna Antsla valla koosseisu, Vastseliina vallal tundub olevat segadus tõmbekeskuse osas, milleks on kindlalt Võru linn.

 

Loodetavasti, nagu lubatud, jätkab ka praegune valitsus haldusreformi elluviimist. Samas peaks valdade Exceli tabeli põhisele liitmisele lisanduma ka sisuline analüüs, kas olemasolevad liitumised toimuvad ikkagi parimal võimaliku viisil ning vajadusel tegema liitumistesse ka omapoolsed korrektiivid. Mõistlik on, kui esialgu liituvad ja saavad kätte liitumistasud need omavalitsused, mille ühinemisega sisulisi probleeme ei ole. Midagi hullu ei ole ka selles, kui ülejäänud liitumised toimuvad järgmises omavalitsuste valimiste tsüklis. Ehk nagu ütleb eesti vanasõna: "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika".

Uue valitsuskoalitsiooni kiituseks

Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi valitsus on ametisse astumas. Vaid kahe nädala jooksul peale keskerakonna juhi vahetust on poliitilised jõujooned Eestis kardinaalselt muutunud. Sealjuures on valitsusevahetus ja uute kokkulepete sõlmimine vähemalt pealtnäha toimunud üsnagi kergesti. Üllatav ei ole küll sotsiaaldemokraatide ja keskerakonna omavahel kokkuleppele jõudmine - nende erakondade omavaheline programmiline kattuvus on suhteliselt suur ja pigem tekib küsimus, miks keskerakondlased ennast ise liberaalideks peavad. Üllatav on aga, et ühisosa leiti kiiresti ka IRLiga, kes vähemalt programmiliselt peaks hoopis teise suunda vaatama.

 

Ühelt poolt innustas läbirääkijaid kokkuleppele jõudma kindlasti soov senisest poliitikaliidrist reformierakonnast lahti saada. Teisalt on juba tagantjärele vaadates oluline ka see, kuidas läbi räägiti ja koalitsioonilepet kokku pandi. Sisuliselt jäeti kõrvale või säilitati senine status quo kõikide küsimuste puhul, milles erinevad erakonnad on täiesti vastupidistel seisukohtadel. Muudatused tehti selgelt vaid juhtudel, millele ühelgi osapoolel olulisi vastuväiteid ei olnud - ehk otsiti ühisosa, mitte erinevusi. Ühisosa otsimist ja leidmist peabki uue valitsuskoalitsiooni kiituseks välja tooma. Kokkuvõttes tuli välja koalitsioonileping, mis sisaldab endas suhteliselt palju uut võrreldes senisega, samas jätab aga siiski mõõduka esmamulje.

Tegelikult ongi koalitsioonileppe koostamine läbi ühisosa leidmise kõige loogilisem, sel juhul ei teki probleeme ka kokkulepitu tegeliku elluviimisega. Tundub, et üheks oluliseks põhjuseks, mis sai eelnevale valitsuskoalitsioonile saatuslikuks, oligi see, et ühisosa otsimise asemel püüdis igaüks enda põhimõtteid läbi suruda. Reformierakond suutis tugevama õigusega enda soove (mis ei pruukinud teistele osalistele väga sobida) rohkem koalitsioonilepingusse suruda, kättemaksuks visati nad aga esimesel võimalusel valitsusest välja.

Tõsi, keskmisele valijale võib ühisosa otsimine jääda arusaamatuks. Ehk kui erakond on ikka lubanud, et kehtestab võimule saades astmelise tulumaksu ja ei ole seda saavutanud, kuigi on valitsuses, siis on tegemist luuseritega! Sellest ka suure osa inimeste arvamus, et vahet pole keda valida, ära nad seal Toompeal ikka midagi teha ei suuda, aru saamata, et poliitika on erakondade meeskonnamäng (vähemalt süsteemis kus parlamendis on korraga mitu erakonda) ja midagi saab muuta, kui selle poolt on parlamendi enamus ehk reeglina kaks või rohkem erakonda (koos sellega ka valijaskonna enamus).

Kelle nägu on uus koalitsioonileping? Kolmest osapoolest on IRL kõige rohkem püüdnud end näidata visa võitlejana, kes oma soovid lepingusse sisse sai. Samas on IRLi punktid koalitsioonilepingus kõige rohkem deklaratiivsed senise seisu säilitamise punktid, sisuliste muudatuste algatajad tunduvad olevat rohkem sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased. Aga eks IRLil olegi hirm, et neid võidakse pidada niinimetatud vasakpoolse valitsuse kaasajooksikuteks. Sellest ka pidev õigustus, kuidas neil on õnnestunud uues koalitsioonis parempoolseid ja rahvuslikke väärtusi hoida.

Kuidas koalitsioonilepingus toodud seisukohtadesse suhtuda? Esitatud deklaratiivsel tasemel võiks koalitsioonileppe sisu positiivselt iseloomustada, kuid nagu öeldakse: "Kurat peitub detailides". Ehk oluline on, kuidas lubadused konkreetselt ellu viiakse, kuidas nad reaalselt toimima hakkavad ning kas kõik lubadused ka tegelikult eelarve piiresse ära mahuvad ja laenukoormuse kasv jääb tagasihoidlikuks. Etteruttavalt tahaks mõne koalitsioonilepingu punkti osas küll arutleda.

Kõigepealt kohalike omavalitsuste elamufondi toetamise meede. Ei tahaks sellist meedet toetada, juhul kui see tähendab Tallinnasse uute sotsiaalelamute rajamist. Samas võiks riigil elamufondi poliitikas oma osa siiski olla. Koheselt tulevad meelde osaliselt mahajäetud korterelamud, mida vähestel allesjäänud elanikel on ülejõukäivalt kallis kütta ja remontida (tühjade korterite eest suuremal osal juhtudel ju keegi ei maksa). Riigi roll võiks siin olla kohalike omavalitsuste rahaline toetamine selliste majade elanikele vähemalt samaväärse korteri hankimiseks mõnes teises majas, samuti tühjade korterite, mille eest keegi makseid ei maksa sundvõõrandamiseks ning  järelejäänud tondilosside lammutamise finantseerimiseks. Pikemas perspektiivis hoiaks selline meede ka ressursse kokku (eelkõige energia) ning sellel oleks nii selge sotsiaalne kui ka keskkondlik mõõde.

Aktsiiside tõstmine muutub mõttetuks ja riigieelarvele kahjulikuks kui aktsiiside laekumine selle tagajärjel hoopis väheneb, kuna aktsiisikaupa minnakse ostma näiteks Lätti või tuuakse seda illegaalselt Venemaalt ning samas ei saavutata ka eesmärgiks seatud alkoholi tarbimise ja suitsetamise vähenemist. Ehk üle pingutada siin ei tasuks.

Sõiduautode võimsusest sõltuv ühekordne esmakordse registreerimise tasu ei tundu esmapilgul problemaatiline, kuna tagasihoidlikuma sissetulekuga inimesed hangivad autod reeglina järelturult. Samas võib see pretsedentiloovalt innustada võimulolijaid tulevikus juba tõsise automaksu kehtestamisele. Eriti oleks selline maks negatiivne hõredalt asustatud maapiirkondades, kus inimeste tulud on niigi üldreeglina Eesti keskmisest väiksemad, ühistranspordile aga alati loota ei saa.

Ning last but not least, kogu haldusreformi temaatika. Lubatakse jätkata haldusreformi ja anda raha juurde omavalitsustele koos finantsautonoomia ja ülesannete suurendamisega. Kõlab hästi, aga kui maksulaekumiste regionaalset spetsiifikat ei jälgita, on suur oht pigem regionaalpollitiliste erinevuste suurenemiseks. Ka haldusreformi omavalitsusi isevoolu (ainsa kriteeriumina vaid omavalitsuse suurus) ühinema suunav riiklik poliitika loob juba eos uued probleemid. See on aga juba omaette teema.

Aga, nagu ütlevad klassikud: "Praktika on tõe kriteerium". Ehk ootame ja vaatleme.





 

"Mujal maailmas" on kõik paremini!

Tihti võib kuulda, kuidas esineja, kritiseerides midagi Eestis ja soovides näidata, kuidas asjad peaksid tegelikult olema, väljendab ennast lausekonstruktsiooniga: "Aga mujal maailmas ...". Täpsustamata jäetakse, mis koht see "muu maailm" on, kindel on vaid see, et esile toodud probleemid on seal positiivse lahenduse saanud nii nagu esineja seda kirjeldab ja meie Eestis peaks seda eeskujuks võtma.

 

Kuuldes esinejat väitmas, "Aga mujal maailmas ...", tahaks aga ikkagi teada, mida mõeldakse selle "muu maailma" all. Kas tegemist on näiteks Somaaliaga, mille tervishoiukorraldusest peaksime õppima või peaks Põhja-Korea majandussüsteem meile eeskujuks olema? Kas see "muu maailm" on Afganistan oma eesrindliku kooliharidusega või hästi toimiva siseturvalisusega Venetsueela? Selliste äraspidiste küsimustega võiks veel pikalt jätkata...

 

Tegelikult on selge, et esineja neid riike silmas ei pea. Viidata tahetakse üldreeglina arenenud lääneriikidele. Tõenäoliselt on esineja kuskilt midagi kuulnud või lugenud millestki sellisest või sellele mingil moel sarnanevast, mida ta kirjeldab. Häda on aga selles, et ilmselt ei tea või ei mäleta esineja isegi täpselt, kust ja mida ta täpselt kuulis või luges. Samas on aga hea kindel oma sõnadele kaalu lisada kinnitades, et "mujal maailmas" nii tehakse. Kes see ikka koheselt esitatud väiteid kontrollida saab. Tagantjärele, kui keegi norima hakkab, saab ka väita, et esitatu oli kokku pandud "mujal maailmas" olevate eri riikide praktikatest. Killu siit ja teise sealt oma sõnade kinnituseks ikka leiab.

Seega, kui keegi esineb väitega "Aga mujal maailmas ...", on selgelt tegemist alateadliku või teadliku demagoogiaga. Paremal juhul näitab see esineja pealiskaudsust või mitteteadmist, halvemal juhul otsest valetamist.

Aga ikkagi tahaks teada kus on see hea ja ilus "muu maailm", kas see on Haiitis või Iraagis või ...?

Valge mehe tagasitulek?

Uskumatu on saanud teoks - britid on hääletanud Brexiti poolt ja USA presidendiks on valitud Donald Trump. Mõlema sündmuse puhul on avaliku arvamuse küsitlused eelnevalt näidanud, et läheb hoopis vastupidi. Kuidas siiski juhtus see, mille toimumist eelnevalt ebatõenäoliseks peeti ning mis sellise tulemuse võimalikuks tegi?

 

Ei tahaks nõustuda nende analüütikutega, kes väidavad, et tegemist oli lihtsalt umbmäärase hääletusega senise eliidi ja süsteemi vastu, mille kritiseerimiseks leiab alati põhjuse, isegi kui ise midagi asemele pakkuda ei oska. Pigem joonistusid mõlema sündmuse puhul suhteliselt selgelt ja sarnaselt välja teemad, mida Brexiti ja Trumpi pooldajate poolt olemasolevast süsteemist rünnati ning ühiskonnagrupid, kes Brexiti ja Trumpi poolt valdavalt hääletasid.

Selgelt kõige enam köitsid Brexiti ja Trumpi pooldajaid immigratsiooni ja globaliseerumise  piiramise temaatika. Veel mõned aastad tagasi vaevalt et nende teemadega hääletusi võidetud oleks - olukord on muutunud viimase paari aasta jooksul ja selle põhjustajaks on selgelt Euroopasse tulvav pagulaste laine ning Euroopa eliidi pigem julgustav suhtumine sellesse. Kuigi USA-s sellist järsku muutust toimunud ei ole, siis terendab neil silme ees väljavaade, et mõne aastakümne pärast jääb valge ühiskond rahvastikus vähemusse ja seda tänu latiinode, mille üheks sümboliks on mehhiklasest illegaalne immigrant, arvu kiiremale juurdekasvule. Teisest kultuurist pärit võõraste inimeste kiire ja massiline juurdevool põhjustab aga teadmatust ja hirme senise elulaadi jätkamise osas ning tekitab paratamatult teatud vastureaktsiooni - surve põhjustab vastusurve ka ühiskonnas.

Brexiti propageerijate ja Trumpi meeskonna sõnumid langesid seega viljakale pinnale - lubati immigratsiooni piiramist ja osade immigrantide (olgu siis tegemist Poola "torumeeste", Lähis-Ida pagulaste või illegaalidest ja kriminaalidest mehhiklastega) väljasaatmist ja võitlust globaliseerumise vastu (Suurbritannia puhul väljendus see Brüsseli regulatsioonide, Trumpil erinevate vabakaubanduslepingute ja hiina odavate kaupade vastasuses). Trumpi puhul lisandus veel üle vindi keeratud macho-mehelik igasuguste vähemuste kas teadlik või alateadlik solvamine ning ameerikalikusele rõhuv igamehe relvakandmise õiguse kaitsmine. Seega võimendati veelgi juba olemasolevaid hirme ning tehti seda vormis, mis oli teatud ühiskonnagruppidele arusaadav. Piltlikult oli tegemist justkui julgustusega, mis juba täis karika ajendas üle ajama.

Ka paistis selgelt välja, et Brexiti ja Trumpi poolt hääletasid eelkõige valged, keskealised ja vanemad ning tagasihoidlikuma haridusega inimesed. Kui peaks välja valima Brexiti ja Trumpi pooldajate nö reklaamnäo, oleks selleks keskealine, ilma ülikoolihariduseta, sinikraeline, heteroseksuaalne valge mees. Just selles ühiskonnagrupis näitasid arvamusküsitlused suurimat toetust Brexitile ning sama tendents paistis välja ka Trumpi toetajate hulgas.

Millest tuleneb selle ühiskonnagrupi niivõrd tugev vastuseis senisele ja poolehoid Brexitile ja Trumpile? Ühelt poolt puudutavad toimuvad muutused seda gruppi kõige enam - automatiseerimine ja mehaniseerimine vähendavad sinikraelisi töökohti, säilinud töökohti kipuvad ära võtma arengumaades tunduvalt madalama palga eest tööd tegevad inimesed ning lisaks tulevad viimased ka lääneriikidesse immigrantidena töökohtade eest konkureerima. Teisalt jääb mulje, et paljude teiste ühiskonnagruppide (naised, pagulased. immigrandid, teisest rassist inimesed, seksuaalvähemused jms) heaolu edendamiseks ja järeleaitamiseks mõeldakse välja riiklikke poliitikaid, keskmise sinikraelise valge mehe peale ei mõtle aga justkui keegi - saab isegi hästi hakkama.

Kas eelnevast tulenevalt saab Brexitit ja Trumpi valimist pidada valge mehe võidukäiguks ja uueks enesekehtestamiseks? Pigem siiski mitte. Mitte kõik valged mehed ei hääletanud Brexiti ja Trumpi poolt, veel rohkem on aga põhjust kahelda, et Brexit ja Trump lahendavad kõik eelkirjeldatud ühiskonnagrupi probleemid. Mis ei tähenda, et nendele probleemidele ja hirmudele ei tasuks edaspidi tähelepanu pöörata.

Milline on loo moraal Eestile? Mõni aasta tagasi ei  uskunud paljud, et EKRE-l oleks kunagi võimalik Riigikokku pääseda. Täna on EKRE seal kohad täie enesestmõistetavusega sisse võtnud. Ning mida rohkem võimulolijad lähevad edasi EKRE Riigikokku kandnud pagulastetemaatika ja kooseluseadusega, seda suuremaks muutub EKRE populaarsus - ehk nagu eelnevalt öeldud, surve põhjustab vastusurve, eriti kui osa ühiskonnast tunneb end nimetatud teemadest ohustatutena. Ka ei aita siin selle osa ühiskonnast, kes ennast tolerantseteks peavad, igasuguse tolerantsi lõppemine, kui EKRE-st juttu tuleb. Ehk loo moraal on, et kuigi võimulolevad poliitikud peavad olema arengu eestvedajad ja võtma selles vastutuse, ei saa tehtavad muudatused minna väga kaugele ühiskonna valdavast meelsusest (kuigi populistlikult arengu sabas jooksmine on kindlasti veel hullem).

Lõpetuseks väike mõtteharjutus neile, keda Donald Trumpi valimine USA presidendiks hämmastas (ehk enamikule meist) - kui Eesti presidendi kohale oleks valida vanast poliiteliidist sahkerdaja Edgar Savisaar, keda tahetakse pokri pista ja pagulastevastane Mart Helme - keda valiksite?
 

Peenhäälestus versus reformid

Tundub, et viimasel ajal on "peenhäälestus" muutunud poliitilise taustaga sõimusõnaks. Peenhäälestusega tegelemist, selle asemel, et teha suuri otsuseid, on peaminister Taavi Rõivasele ja tema erakonnale ette heitnud nii koalitsioonipartnerid kui ka opositsiooniparteid. Mõiste "peenhäälestus" tuleneb Taavi Rõivase enda kunagisest väljaütlemisest, et Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku. Sellele lisatud seletusest võis aru saada, et senini on tehtud põhimõttelise valikuid nii-öelda õpiku järgi, aga edaspidi tuleb teha asju nutikamalt. Millest võiks järeldada, et edaspidised valikud ei ole siis ilmselt enam nii põhimõttelised.

Seda, et Taavi Rõivas ei ole suuteline tegema Eestile olulisi otsuseid ja valitsus on tegelenud pigem kosmeetilise kõpitsemisega ehk peenhäälestusega on ka IRL ja sotsiaaldemokraatide peamiseks põhjenduseks olemasolevast valitsusest lahkumiseks ja valitsuskriisi tekitamiseks. Iroonilisel kombel heidetakse reformide mittetegemist ette just reformi nime kandvale erakonnale.

IRL-i ja sotsiaaldemokraatide soov lahti saada piki aastaid Eestis juhtpositsioonil olnud Reformierakonnast on arusaadav, samas on raske nõustuda väitega, et Eesti vajab põhjalikku reformimist. Kindlasti on Eestis valdkondi, mis vajavad edasist reformimist, kuid väide, et suur osa olemasolevast tuleks ringi teha (ilustades seda president Ilvese lausega: "Mis on toonud meid siiamaani, ei vii meid edasi") on eelkõige populistlik ja tähendaks, et siiamaani oleme me täiesti valel teel käinud.

Ka on Reformierakonda raske pidada reformide piduriks, pigem on reformistid viimastes valitsustes olnud erinevaid pooli ühendavaks jõuks. Uut valitsust soovivad parlamendierakonnad erinevad üksteisest rohkem kui Reformierakonnast. Erandina on suurem ühisosa  sotsiaal-demokraatidel ja Keskerakonnal, kuid kokku nad parlamendienamust ei oma ja Keskerakonna enda edasine tulevik ja ühtsus on rohkem kui küsimärgi all. IRL jääb selle seltskonnaga eelkõige maksu- ja majanduspoliitika seisukohtadelt selgelt vastandlikele positsioonidele, EKRE huvid kisuvad hoopis eri suunda ning Vabaerakonna liikmed võivad lihtsalt igal hetkel vabalt võtta. Ainuke, mis neid erakondi ühendab on soov Reformierakonnale ära teha. Vaevalt suudavad nad senisest oluliselt teovõimalisema valitsuse kokku panna.

Tegelikult ongi Reformierakonnale kasulik mingi aja opositsioonis istuda - sellega läheks ehk väiksemaks ka nende võimulolekut enesesestmõistetavalt võttev ülbus. Ka kuluks opositsioonis olek ära järelemõtlemiseks, mis siis ikka viiks Eestit edasi. Viimaste valimiste järgne lähenemine sotsiaalmaksu grammikese võrra alandamiseks, vastukaaluks aktsiiside oluline tõstmine sõltumata naabrite lätlaste juures toimuvast ja eelarve tasakaalu säilitamine töötuskindlustusmakse kõrgena hoidmise hinnaga paistab suhteliselt totrana.

Mida siis Eesti vajab - reforme või peenhäälestust? Lihtne loogika ütleb, et teatud valdkondades reforme (näiteks haldusreform), valdavalt aga paljukirutud peenhäälestust. Seda muidugi juhul kui me kõike pea peale pöörata ei taha ...

 

Võrratu võrkpall ja Kristjanid

Eesti võrkpallurid on saanud hakkama ajaloolise saavutusega - esimese võistkondliku sportmängu Eesti võistkonnana jõuti neljandat korda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Samas, kui aasta lõpus läheb spordiauhindade ehk Kristjani nimeliste auhinnakujude jagamiseks, ei pääse võrkpallurid tõenäoliselt kaugemale aasta võistkonna nominendi seisusest. Tõde tunnistades peab nentima, et neljapaadi sõudmise meeskonna olümpiamedal ongi formaalselt parem tulemus ning eelistades võrkpallureid oleks sõudjate Kristjanist ilmajätmine kindlasti ebaõiglane. Loomulikult võiks väita, et võrkpallurid saavad ennast nüüd Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril medaleid võites näidata ja seejärel Kristjani oma auhinnakappi saada, kuid ühelt poolt võrkpallurite medaleid lootes peab teisalt tunnistama, et selline tulemus oleks pigem uskumatu kui tõenäone.

 

Arusaadavalt on tegemist laiema võistkondlikke sportmänge puudutava probleemiga. Reeglina on võistkondlike sportmängude populaarsus maailmas suur ja kandepind lai. Seega juba esmane võistkonnaliikmete valik on spordi suurriikides Eestist kümneid kordi suurem. Teisalt ei piisa sportmängu võistkonnas üldjuhul ka paarist-kolmest-neljast tugevast tegijast, keda ka Eestist heal aastal leida võiks, vaid kogu meeskond peaks olema tipptasemel. Võimalus, et Eesti sportlastest saaks panna kokku mingil sportmängu alal maailmatasemel võistkonna on aga umbes sama tõenäone kui miljonivõit lotomängus ehk võimalik, aga seda juhust võib ootama jäädagi. Võrdluseks võib siin tuua, et sõudmise maailmatasemel neljapaadi on Eesti kokku saanud, kaheksapaadiga pole eriti üritatutki.

Seetõttu ongi eesti sportmängude võistkonnad aasta parima tiitli võitnud vaid juhul kui enda tulemus on olnud maksimumlähedane  ehk jõutud euroopa meistrivõistluste finaalturniirile või sellele väga lähedale ning teiste võistkonnaalade võistkonnad (viimasel ajal sõudjad ja vehklejad) ei ole saanud medaleid maailmameistrivõistlustelt ega olümpiamängudelt. Samal ajal on aga võistkonnaaladest just sportmängud need, mis ka pealtvaatajatele pakuvad spordis tavaliselt suuremat emotsionaalset kaasa- ja väljaelamisvõimalust. Ning rõõm on seda suurem, kui suudetakse ka ilmselgelt tugevamatele vastastele vastu astuda ja neid võitagi. Sel taustal tundub ebaõiglane, et formaalse tunnustuse jagamisel võistkonnaspordile jäävad sportmängud reeglina tahaplaanile.

Tegelikult on veelgi ebaõiglasem olukord sportmängude võistkondade üksikliikmete suhtes kellel võimalus püünele pääseda on peaaegu nullilähedane - erinevalt näiteks sõudjatest ja vehklejatest pole neil ju võimalik individuaalvõistlustel esineda. Eestis on teatavasti ainsa sportmängude võistkonnaliikmena aasta parima sportlase auhinna võitnud Tiit Sokk. Viimasele kahekümneviiele aastale tagasi vaadates võiks aga Kristjan olla ka nii Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe, Martin Müürsepa, Kristjan Kanguri, Mart Poomi, Andres Operi, Konstantin Vassiljevi kui viimase aasta eest ka Ragnar Klavani auhinnakapis. Nimekirja said meedias enam kajastust leidnud korv- ja jalgpallurid, kindlasti leiaks väärikaid kandidaate ka muudest sportmängudest.

Eeltulenevast lähtub loogiline ettepanek - kehtestada spordi aastaauhindade jagamisel uued kategooriad - aasta sportmängude võistkond ja aasta sportmängude võistkonna liige. Küsimust ei tohiks olla ka millised spordialad nende kategooriate alla kuuluksid. Võistkonda peaks kuuluma vähemalt viis liiget, kes mängivad platsil vahetult teise võistkonna vastu, on mängu ajal vahetatavad ning mängides liigutavad omavahel mingit objekti (pall, litter). Ehk näiteks rannavõrkpall, kus on ainult kaks liiget, keda mängu ajal ei vahetata, ei peaks siia kategooria all kuuluma ja peaks võistlema pigem teiste võistkonnaaladega.

2016. aasta spordiaasta auhindade hääletamise ja väljajagamiseni on veel aega - uued kategooriad jõuaks sisse viia veel sel aastal.