Uus keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi valitsus on nagu ka kõik eelnevad valitsused kinnitanud oma pühendumust haldusreformi elluviimisele. Enamgi veel, koalitsioonileppega (ehk valitsusliidu aluspõhimõtetega) lubatakse haldusreformile hoogu juurdegi anda tõstes omavalitsuste tulubaasi koos finantsautonoomia suurendamisega ning andes neile koos rahastusega üle ka riiklikke ülesandeid. Samas ei öelda koalitsioonilepingus midagi omavalitsuste piiride muutmise põhimõtete kohta, pigem tundub, et siin jätkub eelmise valitsuse lihtne Exceli tabeli põhimõte - ehk oluline pole, kuidas omavalitsused ühinevad, vajalik on vaid 5000 elanikku linnas või vallas kokku saada.
Nõustudes, et alla 5000 elanikuga omavalitsuste toimetamise efektiivsus kipub üldreeglina jääma väiksemaks kui suurematel omavalitsustel (kuigi see ei pruugi nii alati olla) ning see võiks ka edaspidi üheks ühinemise kriteeriumiks olla, ei saa nõustuda, et oluline ei ole, milliste valdade ja linnade omavahel kokkupanemisega see 5000 elanikku kokku saadakse. Pigem vastupidi, see millised omavalitsuste tulevased piirid saavad olema, on vähemalt sama tähtis, kui nende ülesannete ja rahastamispõhimõtete kokkuleppimine. Uus kokkupandud omavalitsus ei saa efektiivselt oma ülesandeid täita, juhul kui see ei moodusta tervikut ning seetõttu omavalitsuse iga osa tirib tekki enda poole.
Just keskvalitsuse roll ja vastutus on järele vaadata ja tagada, et ühinemised oleksid loogilised ja moodustuksid uued terviklikud omavalitsused ehk et pusletükid saaksid haldusreformi kaardil õigesti kokku pandud. Sellest rollist ei saa keskvalitsus ennast ka kuidagi taandada, varjudes näiteks omavalitsuste iseotsustamise õiguste taha. Kuna keskvalitsus on sundusliku reformi algatanud, vastutab ta ka tulemuse eest (mis ei tähenda, et eelkõige ei tuleks arvesse võtta omavalitsuste soove ühinemisel).
Praeguse haldusreformi üks suuremaid probleeme ongi võimaluse puudus aja maha võtmiseks ja asjade mõistlikuks parandamiseks nii keskvalitsuse kui ka omavalitsuste poolt juhul kui kuskil peaks tõrge tekkima. Viimastest uudistest võib siin näitena tuua Kõpu valla, mille volikogu soovis ühineda Suure-Jaaniga, rahvas aga Viljandi vallaga ning Sauga valla, mille volikogu otsustas loobuda ühinemisest Pärnu linnaga, Tammiste küla aga sooviks minna just Pärnu linna koosseisu. Mõlemal juhul oleks vaja rohkem aega uute sihtide seadmiseks ja kas või valla osadena liitumise ettevalmistamiseks.
Käesolevaks ajaks on haldusreform jõudnud omavalitsuste läbirääkimiste faasi. Valdade ja linnade ühinemisläbirääkimiste seisu 01.12.2016 kajastab kaart rahandusministeeriumi leheküljel http://haldusreform.fin.ee/static/sites/3/2016/12/kaart-vvkti-011216-1.jpg
Mis siis praegusest Exceli tabeli põhisest ühinemisseisust silma hakkab? Kõigepealt jäävad silma väikesaared, millele on seadusega antud õigus mitte ühineda suuremate omavalitsustega. Selle sätte ebaloogilisus saab selgeks, kui võrrelda tõenäoliselt üheks omavalitsuseks ühinevat Saaremaad ja omaette jäävat pooleteist saja elanikuga Ruhnut, mis peavad edaspidi hakkama täitma ühesuguseid, senisest eeldatavalt veelgi ulatuslikumaid ülesandeid. Kui Ruhnu kuulus eelnevalt Saare maakonna alla, siis uue reformiga visatakse ta sealt justkui välja. Ka on kummaline Muhu saare eraldiasuvaks väikesaareks pidamine, kuigi ta on tammi abil pidevas ühenduses Saaremaaga ja sisuliselt käib kogu Saaremaale minev transport läbi Muhu saare.
Vastupidiseks näiteks on samuti püsiasustusega Prangli saar, mis ei moodusta omaette omavalitsust, kuid ei ole selle tõttu kehvemas seisus. Loomulik on, et väikesaarte seadusega tagame ajaloolise püsiasustusega saartele vajalike kommunikatsioonide olemasolu ning nende osavõtu saare asjade otsustamisest (näiteks saarevanema institutsiooni kaudu), kuid sügavalt kaheldav on vajadus säilitada neid saari eraldi omavalitsustena. Eriti on see kaheldav omavalitsuste suurenevate ülesannete ja väikesaarte kahaneva püsirahvaarvu taustal.
Teiseks jääb silma, et Eesti suuremad linnad on üldreeglina valinud võimaluse mitte ühineda teiste omavalitsustega. Sellist lähenemist toetab asjaolu, et ühinemise korral võiksid need linnad, mille rahvaarv ületab kordades lähivaldade rahvaarvu, hakata viimaste üle liialt domineerima ja nende arengut pärssima. Seega on arusaadav, et linnad nagu Rakvere, Kohtla-Järve, Narva, Viljandi, Pärnu, Tartust ja Tallinnast rääkimata, jäävad omaette omavalitsusteks. Samas peaks vältima, et nende linnade ümber tekiks uued nn rõngasvallad, mis hakkaksid arendama läbi oma asutuste asukoha (rõngasvalla asutuste parim logistiline asukoht on selle keskmes olev linn!) linna, ise sealt midagi vastu saamata.
Lisaks võiksid mitteühinevate linnade gruppi kuuluda Maardu ja Sillamäe, mis erinevad põhimõtteliselt oma lähitagamaast. Arusaamatu on aga ka Eesti mõistes väiksema linna Keila jäämine eraldiseisvaks omavalitsuseks, kuigi läbi teenuste osutamise on ta tihedalt oma tagamaaga seotud.
Omaette teema seostub Ida-Virumaa kaevandusasulatega (eelkõige Kukruse, Oru, Viivikonna, Sirgala), mis praegu on eraldiseisvate osadena Kohtla-Järve osadeks. Tegemist on nõukogudeaegse jäänukiga, kus asula tegelikuks juhiks ja sotsiaalsete teenuste pakkujaks oli ettevõte. Tänapäeval, kus teenuseid osutab omavalitsus, peaks sellised asulad ühendama omavalitsusega, mille territooriumil nad asuvad. Nende ositi juba mahajäetud asulate integreerimine ja heakorrastamine peaks olema ühendamise korral ka valitsuse Ida-Viru programmi üheks peaeesmärgiks.
Nagu ülapool mainitud, ei ole mõistlik ühendada omavalitsusi, mis ei moodusta omavahel tervikut ehk omavalitsusi, mille igapäevased tõmbekeskused on erinevad ning elanikud oma töö-, õppe-, ostlemis- jm liikumistel ka ei läbi omavalitsust, millega liitutakse. Sellist uut omavalitsust saab edaspidi planeerida vaid osade kaupa ehk kõik teenused tuleb duubeldada ja maksavad seega ka kaks korda rohkem, kokku hoitakse aga vaid vallavanema koht.
Vaadates ühinemisläbirääkimiste kaarti, hakkavad selliste omavalitsustena silma näiteks Halinga vald Pärnumaal, mille logistiline liitumissuund on selgelt Pärnu linna poole (ehk Are ja Sauga vallaga), mitte aga Vändra valla suunas, millega tegelik side puudub. Viljandimaal Kõpu vallas andsid elanikud rahvahääletusel selge signaali, et soovitakse liituda loogilisel Viljandi suunal, mitte aga läbi metsade Suure-Jaani poole. Arusaamatuks jääb ka Väätsa valla liitumissoov Türi vallaga, kuigi Väätsa põhielanikkond elab kohe Paide linna külje all.
Segadus paistab valitsevat ka Tartumaal, kus Tartu vald on teinud ühinemisettepaneku Laeva vallale, kuigi viimase tõmbekeskuseks on Tartu läbi Tähtvere valla, viimasega oleks loogiline ka ühineda. Tähtvere ja Laeva vallaga võiks ühineda ka Puhja ja põhjapoolne osa Rannu vallast. Tartu vallaga võiks seevastu ühineda hoopis Vara ja Tabivere vald, mis kolmekesi moodustaks ühise terviku. Alatskivi ja Peipsiääre vald koos Kallaste linnaga võiksid samas liituda Jõgevamaa Peipsi äärsete omavalitsustega moodustades ühe ühise Peipsiääre valla. Selliseid, võib-olla küll mitte nii silmatorkavaid näiteid võiks lisaks ülalnimatatutele esitada veel teisigi.
Lisaks eelnevale oleks vaja mitmel juhul ühinemise loogilise tulemuse saavutamiseks mõni omavalitsus (kuigi õnneks mitte paljudel juhtudel) ühinemisel ka osadeks jaotada ja osad liita erinevate omavalitsustega. Samuti vajavad täpsutamist ühinemisjärgsed piirid, kuna uute loodavate omavalitsuste äärealade tõmbekeskusteks ei pruugi alati olla moodustatud uue valla keskus. Nendele küsimustele aga praegune haldusreformi seadus vastust ei anna.
Siiski ei ole loogiliste piiridega omavalitsustega haldus-territoriaalse korralduse saavutamises midagi keerulist. Vajalik on vaid valitsusepoolne positiivne liitumisprotsessi juhtimine. Alljärgnevalt on kaardil näidatud võimalik variant, mis rahuldab ka 5000 elaniku nõuet, välja avatud Setumaa ja Vaivara valla puhul, mis võiksid aga olla aktsepteeritavad erandid. Kaart on koostatud maa-ameti kaardialusele ja lähtub valdavalt omavalitsuste ühinemisläbirääkimistest.
Nõustudes, et alla 5000 elanikuga omavalitsuste toimetamise efektiivsus kipub üldreeglina jääma väiksemaks kui suurematel omavalitsustel (kuigi see ei pruugi nii alati olla) ning see võiks ka edaspidi üheks ühinemise kriteeriumiks olla, ei saa nõustuda, et oluline ei ole, milliste valdade ja linnade omavahel kokkupanemisega see 5000 elanikku kokku saadakse. Pigem vastupidi, see millised omavalitsuste tulevased piirid saavad olema, on vähemalt sama tähtis, kui nende ülesannete ja rahastamispõhimõtete kokkuleppimine. Uus kokkupandud omavalitsus ei saa efektiivselt oma ülesandeid täita, juhul kui see ei moodusta tervikut ning seetõttu omavalitsuse iga osa tirib tekki enda poole.
Just keskvalitsuse roll ja vastutus on järele vaadata ja tagada, et ühinemised oleksid loogilised ja moodustuksid uued terviklikud omavalitsused ehk et pusletükid saaksid haldusreformi kaardil õigesti kokku pandud. Sellest rollist ei saa keskvalitsus ennast ka kuidagi taandada, varjudes näiteks omavalitsuste iseotsustamise õiguste taha. Kuna keskvalitsus on sundusliku reformi algatanud, vastutab ta ka tulemuse eest (mis ei tähenda, et eelkõige ei tuleks arvesse võtta omavalitsuste soove ühinemisel).
Praeguse haldusreformi üks suuremaid probleeme ongi võimaluse puudus aja maha võtmiseks ja asjade mõistlikuks parandamiseks nii keskvalitsuse kui ka omavalitsuste poolt juhul kui kuskil peaks tõrge tekkima. Viimastest uudistest võib siin näitena tuua Kõpu valla, mille volikogu soovis ühineda Suure-Jaaniga, rahvas aga Viljandi vallaga ning Sauga valla, mille volikogu otsustas loobuda ühinemisest Pärnu linnaga, Tammiste küla aga sooviks minna just Pärnu linna koosseisu. Mõlemal juhul oleks vaja rohkem aega uute sihtide seadmiseks ja kas või valla osadena liitumise ettevalmistamiseks.
Käesolevaks ajaks on haldusreform jõudnud omavalitsuste läbirääkimiste faasi. Valdade ja linnade ühinemisläbirääkimiste seisu 01.12.2016 kajastab kaart rahandusministeeriumi leheküljel http://haldusreform.fin.ee/static/sites/3/2016/12/kaart-vvkti-011216-1.jpg
Mis siis praegusest Exceli tabeli põhisest ühinemisseisust silma hakkab? Kõigepealt jäävad silma väikesaared, millele on seadusega antud õigus mitte ühineda suuremate omavalitsustega. Selle sätte ebaloogilisus saab selgeks, kui võrrelda tõenäoliselt üheks omavalitsuseks ühinevat Saaremaad ja omaette jäävat pooleteist saja elanikuga Ruhnut, mis peavad edaspidi hakkama täitma ühesuguseid, senisest eeldatavalt veelgi ulatuslikumaid ülesandeid. Kui Ruhnu kuulus eelnevalt Saare maakonna alla, siis uue reformiga visatakse ta sealt justkui välja. Ka on kummaline Muhu saare eraldiasuvaks väikesaareks pidamine, kuigi ta on tammi abil pidevas ühenduses Saaremaaga ja sisuliselt käib kogu Saaremaale minev transport läbi Muhu saare.
Vastupidiseks näiteks on samuti püsiasustusega Prangli saar, mis ei moodusta omaette omavalitsust, kuid ei ole selle tõttu kehvemas seisus. Loomulik on, et väikesaarte seadusega tagame ajaloolise püsiasustusega saartele vajalike kommunikatsioonide olemasolu ning nende osavõtu saare asjade otsustamisest (näiteks saarevanema institutsiooni kaudu), kuid sügavalt kaheldav on vajadus säilitada neid saari eraldi omavalitsustena. Eriti on see kaheldav omavalitsuste suurenevate ülesannete ja väikesaarte kahaneva püsirahvaarvu taustal.
Teiseks jääb silma, et Eesti suuremad linnad on üldreeglina valinud võimaluse mitte ühineda teiste omavalitsustega. Sellist lähenemist toetab asjaolu, et ühinemise korral võiksid need linnad, mille rahvaarv ületab kordades lähivaldade rahvaarvu, hakata viimaste üle liialt domineerima ja nende arengut pärssima. Seega on arusaadav, et linnad nagu Rakvere, Kohtla-Järve, Narva, Viljandi, Pärnu, Tartust ja Tallinnast rääkimata, jäävad omaette omavalitsusteks. Samas peaks vältima, et nende linnade ümber tekiks uued nn rõngasvallad, mis hakkaksid arendama läbi oma asutuste asukoha (rõngasvalla asutuste parim logistiline asukoht on selle keskmes olev linn!) linna, ise sealt midagi vastu saamata.
Lisaks võiksid mitteühinevate linnade gruppi kuuluda Maardu ja Sillamäe, mis erinevad põhimõtteliselt oma lähitagamaast. Arusaamatu on aga ka Eesti mõistes väiksema linna Keila jäämine eraldiseisvaks omavalitsuseks, kuigi läbi teenuste osutamise on ta tihedalt oma tagamaaga seotud.
Omaette teema seostub Ida-Virumaa kaevandusasulatega (eelkõige Kukruse, Oru, Viivikonna, Sirgala), mis praegu on eraldiseisvate osadena Kohtla-Järve osadeks. Tegemist on nõukogudeaegse jäänukiga, kus asula tegelikuks juhiks ja sotsiaalsete teenuste pakkujaks oli ettevõte. Tänapäeval, kus teenuseid osutab omavalitsus, peaks sellised asulad ühendama omavalitsusega, mille territooriumil nad asuvad. Nende ositi juba mahajäetud asulate integreerimine ja heakorrastamine peaks olema ühendamise korral ka valitsuse Ida-Viru programmi üheks peaeesmärgiks.
Nagu ülapool mainitud, ei ole mõistlik ühendada omavalitsusi, mis ei moodusta omavahel tervikut ehk omavalitsusi, mille igapäevased tõmbekeskused on erinevad ning elanikud oma töö-, õppe-, ostlemis- jm liikumistel ka ei läbi omavalitsust, millega liitutakse. Sellist uut omavalitsust saab edaspidi planeerida vaid osade kaupa ehk kõik teenused tuleb duubeldada ja maksavad seega ka kaks korda rohkem, kokku hoitakse aga vaid vallavanema koht.
Vaadates ühinemisläbirääkimiste kaarti, hakkavad selliste omavalitsustena silma näiteks Halinga vald Pärnumaal, mille logistiline liitumissuund on selgelt Pärnu linna poole (ehk Are ja Sauga vallaga), mitte aga Vändra valla suunas, millega tegelik side puudub. Viljandimaal Kõpu vallas andsid elanikud rahvahääletusel selge signaali, et soovitakse liituda loogilisel Viljandi suunal, mitte aga läbi metsade Suure-Jaani poole. Arusaamatuks jääb ka Väätsa valla liitumissoov Türi vallaga, kuigi Väätsa põhielanikkond elab kohe Paide linna külje all.
Segadus paistab valitsevat ka Tartumaal, kus Tartu vald on teinud ühinemisettepaneku Laeva vallale, kuigi viimase tõmbekeskuseks on Tartu läbi Tähtvere valla, viimasega oleks loogiline ka ühineda. Tähtvere ja Laeva vallaga võiks ühineda ka Puhja ja põhjapoolne osa Rannu vallast. Tartu vallaga võiks seevastu ühineda hoopis Vara ja Tabivere vald, mis kolmekesi moodustaks ühise terviku. Alatskivi ja Peipsiääre vald koos Kallaste linnaga võiksid samas liituda Jõgevamaa Peipsi äärsete omavalitsustega moodustades ühe ühise Peipsiääre valla. Selliseid, võib-olla küll mitte nii silmatorkavaid näiteid võiks lisaks ülalnimatatutele esitada veel teisigi.
Lisaks eelnevale oleks vaja mitmel juhul ühinemise loogilise tulemuse saavutamiseks mõni omavalitsus (kuigi õnneks mitte paljudel juhtudel) ühinemisel ka osadeks jaotada ja osad liita erinevate omavalitsustega. Samuti vajavad täpsutamist ühinemisjärgsed piirid, kuna uute loodavate omavalitsuste äärealade tõmbekeskusteks ei pruugi alati olla moodustatud uue valla keskus. Nendele küsimustele aga praegune haldusreformi seadus vastust ei anna.
Siiski ei ole loogiliste piiridega omavalitsustega haldus-territoriaalse korralduse saavutamises midagi keerulist. Vajalik on vaid valitsusepoolne positiivne liitumisprotsessi juhtimine. Alljärgnevalt on kaardil näidatud võimalik variant, mis rahuldab ka 5000 elaniku nõuet, välja avatud Setumaa ja Vaivara valla puhul, mis võiksid aga olla aktsepteeritavad erandid. Kaart on koostatud maa-ameti kaardialusele ja lähtub valdavalt omavalitsuste ühinemisläbirääkimistest.
Alljärgnevalt on kaardile lisatud kommentaarid maakondade kaupa.
Hiiumaa: Siin on võimalik vaid üks variant - ühine Hiiumaa vald.
Saaremaa: Muhu ja Ruhnu vald peaksid osalema ühinemisprotsessis. Lisaks ühele suurele Saaremaa vallale on variant, et Ida-Saaremaa teeks omaette valla.
Läänemaa: Ühinemisprotsess kulgeb loogiliselt. Vormsi saar peaks osalema ühinemisprotsessis ja ühinema Haapsalu linna ning Ridala vallaga, millega on seotud praamiliiklusega.
Harjumaa: Arusaamatu on Keila linna mitteosalemine ühinemisprotsessis, Raasiku valla tõenäoline ühinemispartner on Rae vald.
Raplamaa: Kui Kehtna vald koos Järvakandiga jätkavad iseseisva omavalitsusena võiks ka Kaiu vald kaaluda nendega ühinemist. Juuru liitumispartneriks on üheselt Rapla vald.
Pärnumaa: Halinga valla loogiline liitumissuund on Sauga ja Are vald, Vändra vallaga seosed puuduvad. Kuna Pärnu linna suurvallast tõenäoliselt asja ei saa, siis oleks ka Paikuse vallal kasulikum ühineda pigem Sindi linna ja Tori vallaga, mis kolmekesi võiksid moodustada eraldi omavalitsuse. Kihnu saar sobib hästi kokku Tõstamaa ja Audru vallaga.
Lääne-Virumaa: Rakvere ja Sõmeru vald võiksid omavahel liitumise asemel ühineda pigem vastavalt Kadrina vallaga ning Haljala ja Vihula vallaga - sellega saaks täidetud haldusreformi miinimumtingimused, aga moodustuksid ka uued terviklikud omavalitsused.
Järvamaa: Arusaamatuks jääb Väätsa valla läbirääkimine Türi vallaga, kuigi suurem osa Väätsa valla elanikest elab Paide linna külje all. Samuti on Imavere ja Koigi valdade tõmbekeskuseks selgelt Paide, mitte Järva-Jaani.
Viljandimaa: Kõpu elanike soov liituda Viljandi suunas on igati arusaadav. Viljandi valda, mis kipub jääma uueks rõngasvallaks oleks mõistlikum vaadelda kahe eraldi, ida- ja läänepoolse omavalitsusena.
Ida-Virumaa: Eraldi peaks otsustama eraldiseisvate kaevandusasulate tuleviku. Kohtla-Järve põhiosa koosneb tegelikult kahest eraldi suurest tükist, millest Ahtme võiks kaaluda ka jätkamist eraldi linnana.
Jõgevamaa: Läbirääkimisi ei pea Tabivere ja Pala vallad, millest esimese loogiline ühinemispartner on Tartu vald, teisel aga ideaalis suur Peipsiääre vald (koos teiste Ida-Virumaa, Jõgevamaa ja Tartumaa Peipsi järve äärsete valdadega).
Tartumaa: Tartumaal on mitmeid läbirääkimisi mittepidavaid omavalitsusi ning ebaloogiliste ühinemisettepanekutega Tartu vald. Samas loogilised ühinemissuunad paistavad selgelt silma.
Põlvamaa: Maakonna lääneosa eraldi uut omavalitsust välja ei kanna - mõistlikum oleks liituda valdavalt Põlva vallaga, väiksemates osades ka Otepää ja Antsla vallaga. Setud peaksid jõudma selgusele, kas nad soovivad omaette valda, seljuhul peaks neile seda ka võimaldama.
Valgamaa: Ühinemisettepanekud on tehtud loogiliselt, vaid Palupera valla osas võiks kaaluda selle kaheks jaotamist.
Võrumaa: Osa Sõmerpalu vallast võiks minna Antsla valla koosseisu, Vastseliina vallal tundub olevat segadus tõmbekeskuse osas, milleks on kindlalt Võru linn.
Loodetavasti, nagu lubatud, jätkab ka praegune valitsus haldusreformi elluviimist. Samas peaks valdade Exceli tabeli põhisele liitmisele lisanduma ka sisuline analüüs, kas olemasolevad liitumised toimuvad ikkagi parimal võimaliku viisil ning vajadusel tegema liitumistesse ka omapoolsed korrektiivid. Mõistlik on, kui esialgu liituvad ja saavad kätte liitumistasud need omavalitsused, mille ühinemisega sisulisi probleeme ei ole. Midagi hullu ei ole ka selles, kui ülejäänud liitumised toimuvad järgmises omavalitsuste valimiste tsüklis. Ehk nagu ütleb eesti vanasõna: "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika".
