Uue valitsuskoalitsiooni kiituseks

Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi valitsus on ametisse astumas. Vaid kahe nädala jooksul peale keskerakonna juhi vahetust on poliitilised jõujooned Eestis kardinaalselt muutunud. Sealjuures on valitsusevahetus ja uute kokkulepete sõlmimine vähemalt pealtnäha toimunud üsnagi kergesti. Üllatav ei ole küll sotsiaaldemokraatide ja keskerakonna omavahel kokkuleppele jõudmine - nende erakondade omavaheline programmiline kattuvus on suhteliselt suur ja pigem tekib küsimus, miks keskerakondlased ennast ise liberaalideks peavad. Üllatav on aga, et ühisosa leiti kiiresti ka IRLiga, kes vähemalt programmiliselt peaks hoopis teise suunda vaatama.

 

Ühelt poolt innustas läbirääkijaid kokkuleppele jõudma kindlasti soov senisest poliitikaliidrist reformierakonnast lahti saada. Teisalt on juba tagantjärele vaadates oluline ka see, kuidas läbi räägiti ja koalitsioonilepet kokku pandi. Sisuliselt jäeti kõrvale või säilitati senine status quo kõikide küsimuste puhul, milles erinevad erakonnad on täiesti vastupidistel seisukohtadel. Muudatused tehti selgelt vaid juhtudel, millele ühelgi osapoolel olulisi vastuväiteid ei olnud - ehk otsiti ühisosa, mitte erinevusi. Ühisosa otsimist ja leidmist peabki uue valitsuskoalitsiooni kiituseks välja tooma. Kokkuvõttes tuli välja koalitsioonileping, mis sisaldab endas suhteliselt palju uut võrreldes senisega, samas jätab aga siiski mõõduka esmamulje.

Tegelikult ongi koalitsioonileppe koostamine läbi ühisosa leidmise kõige loogilisem, sel juhul ei teki probleeme ka kokkulepitu tegeliku elluviimisega. Tundub, et üheks oluliseks põhjuseks, mis sai eelnevale valitsuskoalitsioonile saatuslikuks, oligi see, et ühisosa otsimise asemel püüdis igaüks enda põhimõtteid läbi suruda. Reformierakond suutis tugevama õigusega enda soove (mis ei pruukinud teistele osalistele väga sobida) rohkem koalitsioonilepingusse suruda, kättemaksuks visati nad aga esimesel võimalusel valitsusest välja.

Tõsi, keskmisele valijale võib ühisosa otsimine jääda arusaamatuks. Ehk kui erakond on ikka lubanud, et kehtestab võimule saades astmelise tulumaksu ja ei ole seda saavutanud, kuigi on valitsuses, siis on tegemist luuseritega! Sellest ka suure osa inimeste arvamus, et vahet pole keda valida, ära nad seal Toompeal ikka midagi teha ei suuda, aru saamata, et poliitika on erakondade meeskonnamäng (vähemalt süsteemis kus parlamendis on korraga mitu erakonda) ja midagi saab muuta, kui selle poolt on parlamendi enamus ehk reeglina kaks või rohkem erakonda (koos sellega ka valijaskonna enamus).

Kelle nägu on uus koalitsioonileping? Kolmest osapoolest on IRL kõige rohkem püüdnud end näidata visa võitlejana, kes oma soovid lepingusse sisse sai. Samas on IRLi punktid koalitsioonilepingus kõige rohkem deklaratiivsed senise seisu säilitamise punktid, sisuliste muudatuste algatajad tunduvad olevat rohkem sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased. Aga eks IRLil olegi hirm, et neid võidakse pidada niinimetatud vasakpoolse valitsuse kaasajooksikuteks. Sellest ka pidev õigustus, kuidas neil on õnnestunud uues koalitsioonis parempoolseid ja rahvuslikke väärtusi hoida.

Kuidas koalitsioonilepingus toodud seisukohtadesse suhtuda? Esitatud deklaratiivsel tasemel võiks koalitsioonileppe sisu positiivselt iseloomustada, kuid nagu öeldakse: "Kurat peitub detailides". Ehk oluline on, kuidas lubadused konkreetselt ellu viiakse, kuidas nad reaalselt toimima hakkavad ning kas kõik lubadused ka tegelikult eelarve piiresse ära mahuvad ja laenukoormuse kasv jääb tagasihoidlikuks. Etteruttavalt tahaks mõne koalitsioonilepingu punkti osas küll arutleda.

Kõigepealt kohalike omavalitsuste elamufondi toetamise meede. Ei tahaks sellist meedet toetada, juhul kui see tähendab Tallinnasse uute sotsiaalelamute rajamist. Samas võiks riigil elamufondi poliitikas oma osa siiski olla. Koheselt tulevad meelde osaliselt mahajäetud korterelamud, mida vähestel allesjäänud elanikel on ülejõukäivalt kallis kütta ja remontida (tühjade korterite eest suuremal osal juhtudel ju keegi ei maksa). Riigi roll võiks siin olla kohalike omavalitsuste rahaline toetamine selliste majade elanikele vähemalt samaväärse korteri hankimiseks mõnes teises majas, samuti tühjade korterite, mille eest keegi makseid ei maksa sundvõõrandamiseks ning  järelejäänud tondilosside lammutamise finantseerimiseks. Pikemas perspektiivis hoiaks selline meede ka ressursse kokku (eelkõige energia) ning sellel oleks nii selge sotsiaalne kui ka keskkondlik mõõde.

Aktsiiside tõstmine muutub mõttetuks ja riigieelarvele kahjulikuks kui aktsiiside laekumine selle tagajärjel hoopis väheneb, kuna aktsiisikaupa minnakse ostma näiteks Lätti või tuuakse seda illegaalselt Venemaalt ning samas ei saavutata ka eesmärgiks seatud alkoholi tarbimise ja suitsetamise vähenemist. Ehk üle pingutada siin ei tasuks.

Sõiduautode võimsusest sõltuv ühekordne esmakordse registreerimise tasu ei tundu esmapilgul problemaatiline, kuna tagasihoidlikuma sissetulekuga inimesed hangivad autod reeglina järelturult. Samas võib see pretsedentiloovalt innustada võimulolijaid tulevikus juba tõsise automaksu kehtestamisele. Eriti oleks selline maks negatiivne hõredalt asustatud maapiirkondades, kus inimeste tulud on niigi üldreeglina Eesti keskmisest väiksemad, ühistranspordile aga alati loota ei saa.

Ning last but not least, kogu haldusreformi temaatika. Lubatakse jätkata haldusreformi ja anda raha juurde omavalitsustele koos finantsautonoomia ja ülesannete suurendamisega. Kõlab hästi, aga kui maksulaekumiste regionaalset spetsiifikat ei jälgita, on suur oht pigem regionaalpollitiliste erinevuste suurenemiseks. Ka haldusreformi omavalitsusi isevoolu (ainsa kriteeriumina vaid omavalitsuse suurus) ühinema suunav riiklik poliitika loob juba eos uued probleemid. See on aga juba omaette teema.

Aga, nagu ütlevad klassikud: "Praktika on tõe kriteerium". Ehk ootame ja vaatleme.





 

"Mujal maailmas" on kõik paremini!

Tihti võib kuulda, kuidas esineja, kritiseerides midagi Eestis ja soovides näidata, kuidas asjad peaksid tegelikult olema, väljendab ennast lausekonstruktsiooniga: "Aga mujal maailmas ...". Täpsustamata jäetakse, mis koht see "muu maailm" on, kindel on vaid see, et esile toodud probleemid on seal positiivse lahenduse saanud nii nagu esineja seda kirjeldab ja meie Eestis peaks seda eeskujuks võtma.

 

Kuuldes esinejat väitmas, "Aga mujal maailmas ...", tahaks aga ikkagi teada, mida mõeldakse selle "muu maailma" all. Kas tegemist on näiteks Somaaliaga, mille tervishoiukorraldusest peaksime õppima või peaks Põhja-Korea majandussüsteem meile eeskujuks olema? Kas see "muu maailm" on Afganistan oma eesrindliku kooliharidusega või hästi toimiva siseturvalisusega Venetsueela? Selliste äraspidiste küsimustega võiks veel pikalt jätkata...

 

Tegelikult on selge, et esineja neid riike silmas ei pea. Viidata tahetakse üldreeglina arenenud lääneriikidele. Tõenäoliselt on esineja kuskilt midagi kuulnud või lugenud millestki sellisest või sellele mingil moel sarnanevast, mida ta kirjeldab. Häda on aga selles, et ilmselt ei tea või ei mäleta esineja isegi täpselt, kust ja mida ta täpselt kuulis või luges. Samas on aga hea kindel oma sõnadele kaalu lisada kinnitades, et "mujal maailmas" nii tehakse. Kes see ikka koheselt esitatud väiteid kontrollida saab. Tagantjärele, kui keegi norima hakkab, saab ka väita, et esitatu oli kokku pandud "mujal maailmas" olevate eri riikide praktikatest. Killu siit ja teise sealt oma sõnade kinnituseks ikka leiab.

Seega, kui keegi esineb väitega "Aga mujal maailmas ...", on selgelt tegemist alateadliku või teadliku demagoogiaga. Paremal juhul näitab see esineja pealiskaudsust või mitteteadmist, halvemal juhul otsest valetamist.

Aga ikkagi tahaks teada kus on see hea ja ilus "muu maailm", kas see on Haiitis või Iraagis või ...?

Valge mehe tagasitulek?

Uskumatu on saanud teoks - britid on hääletanud Brexiti poolt ja USA presidendiks on valitud Donald Trump. Mõlema sündmuse puhul on avaliku arvamuse küsitlused eelnevalt näidanud, et läheb hoopis vastupidi. Kuidas siiski juhtus see, mille toimumist eelnevalt ebatõenäoliseks peeti ning mis sellise tulemuse võimalikuks tegi?

 

Ei tahaks nõustuda nende analüütikutega, kes väidavad, et tegemist oli lihtsalt umbmäärase hääletusega senise eliidi ja süsteemi vastu, mille kritiseerimiseks leiab alati põhjuse, isegi kui ise midagi asemele pakkuda ei oska. Pigem joonistusid mõlema sündmuse puhul suhteliselt selgelt ja sarnaselt välja teemad, mida Brexiti ja Trumpi pooldajate poolt olemasolevast süsteemist rünnati ning ühiskonnagrupid, kes Brexiti ja Trumpi poolt valdavalt hääletasid.

Selgelt kõige enam köitsid Brexiti ja Trumpi pooldajaid immigratsiooni ja globaliseerumise  piiramise temaatika. Veel mõned aastad tagasi vaevalt et nende teemadega hääletusi võidetud oleks - olukord on muutunud viimase paari aasta jooksul ja selle põhjustajaks on selgelt Euroopasse tulvav pagulaste laine ning Euroopa eliidi pigem julgustav suhtumine sellesse. Kuigi USA-s sellist järsku muutust toimunud ei ole, siis terendab neil silme ees väljavaade, et mõne aastakümne pärast jääb valge ühiskond rahvastikus vähemusse ja seda tänu latiinode, mille üheks sümboliks on mehhiklasest illegaalne immigrant, arvu kiiremale juurdekasvule. Teisest kultuurist pärit võõraste inimeste kiire ja massiline juurdevool põhjustab aga teadmatust ja hirme senise elulaadi jätkamise osas ning tekitab paratamatult teatud vastureaktsiooni - surve põhjustab vastusurve ka ühiskonnas.

Brexiti propageerijate ja Trumpi meeskonna sõnumid langesid seega viljakale pinnale - lubati immigratsiooni piiramist ja osade immigrantide (olgu siis tegemist Poola "torumeeste", Lähis-Ida pagulaste või illegaalidest ja kriminaalidest mehhiklastega) väljasaatmist ja võitlust globaliseerumise vastu (Suurbritannia puhul väljendus see Brüsseli regulatsioonide, Trumpil erinevate vabakaubanduslepingute ja hiina odavate kaupade vastasuses). Trumpi puhul lisandus veel üle vindi keeratud macho-mehelik igasuguste vähemuste kas teadlik või alateadlik solvamine ning ameerikalikusele rõhuv igamehe relvakandmise õiguse kaitsmine. Seega võimendati veelgi juba olemasolevaid hirme ning tehti seda vormis, mis oli teatud ühiskonnagruppidele arusaadav. Piltlikult oli tegemist justkui julgustusega, mis juba täis karika ajendas üle ajama.

Ka paistis selgelt välja, et Brexiti ja Trumpi poolt hääletasid eelkõige valged, keskealised ja vanemad ning tagasihoidlikuma haridusega inimesed. Kui peaks välja valima Brexiti ja Trumpi pooldajate nö reklaamnäo, oleks selleks keskealine, ilma ülikoolihariduseta, sinikraeline, heteroseksuaalne valge mees. Just selles ühiskonnagrupis näitasid arvamusküsitlused suurimat toetust Brexitile ning sama tendents paistis välja ka Trumpi toetajate hulgas.

Millest tuleneb selle ühiskonnagrupi niivõrd tugev vastuseis senisele ja poolehoid Brexitile ja Trumpile? Ühelt poolt puudutavad toimuvad muutused seda gruppi kõige enam - automatiseerimine ja mehaniseerimine vähendavad sinikraelisi töökohti, säilinud töökohti kipuvad ära võtma arengumaades tunduvalt madalama palga eest tööd tegevad inimesed ning lisaks tulevad viimased ka lääneriikidesse immigrantidena töökohtade eest konkureerima. Teisalt jääb mulje, et paljude teiste ühiskonnagruppide (naised, pagulased. immigrandid, teisest rassist inimesed, seksuaalvähemused jms) heaolu edendamiseks ja järeleaitamiseks mõeldakse välja riiklikke poliitikaid, keskmise sinikraelise valge mehe peale ei mõtle aga justkui keegi - saab isegi hästi hakkama.

Kas eelnevast tulenevalt saab Brexitit ja Trumpi valimist pidada valge mehe võidukäiguks ja uueks enesekehtestamiseks? Pigem siiski mitte. Mitte kõik valged mehed ei hääletanud Brexiti ja Trumpi poolt, veel rohkem on aga põhjust kahelda, et Brexit ja Trump lahendavad kõik eelkirjeldatud ühiskonnagrupi probleemid. Mis ei tähenda, et nendele probleemidele ja hirmudele ei tasuks edaspidi tähelepanu pöörata.

Milline on loo moraal Eestile? Mõni aasta tagasi ei  uskunud paljud, et EKRE-l oleks kunagi võimalik Riigikokku pääseda. Täna on EKRE seal kohad täie enesestmõistetavusega sisse võtnud. Ning mida rohkem võimulolijad lähevad edasi EKRE Riigikokku kandnud pagulastetemaatika ja kooseluseadusega, seda suuremaks muutub EKRE populaarsus - ehk nagu eelnevalt öeldud, surve põhjustab vastusurve, eriti kui osa ühiskonnast tunneb end nimetatud teemadest ohustatutena. Ka ei aita siin selle osa ühiskonnast, kes ennast tolerantseteks peavad, igasuguse tolerantsi lõppemine, kui EKRE-st juttu tuleb. Ehk loo moraal on, et kuigi võimulolevad poliitikud peavad olema arengu eestvedajad ja võtma selles vastutuse, ei saa tehtavad muudatused minna väga kaugele ühiskonna valdavast meelsusest (kuigi populistlikult arengu sabas jooksmine on kindlasti veel hullem).

Lõpetuseks väike mõtteharjutus neile, keda Donald Trumpi valimine USA presidendiks hämmastas (ehk enamikule meist) - kui Eesti presidendi kohale oleks valida vanast poliiteliidist sahkerdaja Edgar Savisaar, keda tahetakse pokri pista ja pagulastevastane Mart Helme - keda valiksite?
 

Peenhäälestus versus reformid

Tundub, et viimasel ajal on "peenhäälestus" muutunud poliitilise taustaga sõimusõnaks. Peenhäälestusega tegelemist, selle asemel, et teha suuri otsuseid, on peaminister Taavi Rõivasele ja tema erakonnale ette heitnud nii koalitsioonipartnerid kui ka opositsiooniparteid. Mõiste "peenhäälestus" tuleneb Taavi Rõivase enda kunagisest väljaütlemisest, et Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku. Sellele lisatud seletusest võis aru saada, et senini on tehtud põhimõttelise valikuid nii-öelda õpiku järgi, aga edaspidi tuleb teha asju nutikamalt. Millest võiks järeldada, et edaspidised valikud ei ole siis ilmselt enam nii põhimõttelised.

Seda, et Taavi Rõivas ei ole suuteline tegema Eestile olulisi otsuseid ja valitsus on tegelenud pigem kosmeetilise kõpitsemisega ehk peenhäälestusega on ka IRL ja sotsiaaldemokraatide peamiseks põhjenduseks olemasolevast valitsusest lahkumiseks ja valitsuskriisi tekitamiseks. Iroonilisel kombel heidetakse reformide mittetegemist ette just reformi nime kandvale erakonnale.

IRL-i ja sotsiaaldemokraatide soov lahti saada piki aastaid Eestis juhtpositsioonil olnud Reformierakonnast on arusaadav, samas on raske nõustuda väitega, et Eesti vajab põhjalikku reformimist. Kindlasti on Eestis valdkondi, mis vajavad edasist reformimist, kuid väide, et suur osa olemasolevast tuleks ringi teha (ilustades seda president Ilvese lausega: "Mis on toonud meid siiamaani, ei vii meid edasi") on eelkõige populistlik ja tähendaks, et siiamaani oleme me täiesti valel teel käinud.

Ka on Reformierakonda raske pidada reformide piduriks, pigem on reformistid viimastes valitsustes olnud erinevaid pooli ühendavaks jõuks. Uut valitsust soovivad parlamendierakonnad erinevad üksteisest rohkem kui Reformierakonnast. Erandina on suurem ühisosa  sotsiaal-demokraatidel ja Keskerakonnal, kuid kokku nad parlamendienamust ei oma ja Keskerakonna enda edasine tulevik ja ühtsus on rohkem kui küsimärgi all. IRL jääb selle seltskonnaga eelkõige maksu- ja majanduspoliitika seisukohtadelt selgelt vastandlikele positsioonidele, EKRE huvid kisuvad hoopis eri suunda ning Vabaerakonna liikmed võivad lihtsalt igal hetkel vabalt võtta. Ainuke, mis neid erakondi ühendab on soov Reformierakonnale ära teha. Vaevalt suudavad nad senisest oluliselt teovõimalisema valitsuse kokku panna.

Tegelikult ongi Reformierakonnale kasulik mingi aja opositsioonis istuda - sellega läheks ehk väiksemaks ka nende võimulolekut enesesestmõistetavalt võttev ülbus. Ka kuluks opositsioonis olek ära järelemõtlemiseks, mis siis ikka viiks Eestit edasi. Viimaste valimiste järgne lähenemine sotsiaalmaksu grammikese võrra alandamiseks, vastukaaluks aktsiiside oluline tõstmine sõltumata naabrite lätlaste juures toimuvast ja eelarve tasakaalu säilitamine töötuskindlustusmakse kõrgena hoidmise hinnaga paistab suhteliselt totrana.

Mida siis Eesti vajab - reforme või peenhäälestust? Lihtne loogika ütleb, et teatud valdkondades reforme (näiteks haldusreform), valdavalt aga paljukirutud peenhäälestust. Seda muidugi juhul kui me kõike pea peale pöörata ei taha ...