Tundub, et viimasel ajal on "peenhäälestus" muutunud poliitilise taustaga sõimusõnaks. Peenhäälestusega tegelemist, selle asemel, et teha suuri otsuseid, on peaminister Taavi Rõivasele ja tema erakonnale ette heitnud nii koalitsioonipartnerid kui ka opositsiooniparteid. Mõiste "peenhäälestus" tuleneb Taavi Rõivase enda kunagisest väljaütlemisest, et Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku. Sellele lisatud seletusest võis aru saada, et senini on tehtud põhimõttelise valikuid nii-öelda õpiku järgi, aga edaspidi tuleb teha asju nutikamalt. Millest võiks järeldada, et edaspidised valikud ei ole siis ilmselt enam nii põhimõttelised.
Seda, et Taavi Rõivas ei ole suuteline tegema Eestile olulisi otsuseid ja valitsus on tegelenud pigem kosmeetilise kõpitsemisega ehk peenhäälestusega on ka IRL ja sotsiaaldemokraatide peamiseks põhjenduseks olemasolevast valitsusest lahkumiseks ja valitsuskriisi tekitamiseks. Iroonilisel kombel heidetakse reformide mittetegemist ette just reformi nime kandvale erakonnale.
IRL-i ja sotsiaaldemokraatide soov lahti saada piki aastaid Eestis juhtpositsioonil olnud Reformierakonnast on arusaadav, samas on raske nõustuda väitega, et Eesti vajab põhjalikku reformimist. Kindlasti on Eestis valdkondi, mis vajavad edasist reformimist, kuid väide, et suur osa olemasolevast tuleks ringi teha (ilustades seda president Ilvese lausega: "Mis on toonud meid siiamaani, ei vii meid edasi") on eelkõige populistlik ja tähendaks, et siiamaani oleme me täiesti valel teel käinud.
Ka on Reformierakonda raske pidada reformide piduriks, pigem on reformistid viimastes valitsustes olnud erinevaid pooli ühendavaks jõuks. Uut valitsust soovivad parlamendierakonnad erinevad üksteisest rohkem kui Reformierakonnast. Erandina on suurem ühisosa sotsiaal-demokraatidel ja Keskerakonnal, kuid kokku nad parlamendienamust ei oma ja Keskerakonna enda edasine tulevik ja ühtsus on rohkem kui küsimärgi all. IRL jääb selle seltskonnaga eelkõige maksu- ja majanduspoliitika seisukohtadelt selgelt vastandlikele positsioonidele, EKRE huvid kisuvad hoopis eri suunda ning Vabaerakonna liikmed võivad lihtsalt igal hetkel vabalt võtta. Ainuke, mis neid erakondi ühendab on soov Reformierakonnale ära teha. Vaevalt suudavad nad senisest oluliselt teovõimalisema valitsuse kokku panna.
Tegelikult ongi Reformierakonnale kasulik mingi aja opositsioonis istuda - sellega läheks ehk väiksemaks ka nende võimulolekut enesesestmõistetavalt võttev ülbus. Ka kuluks opositsioonis olek ära järelemõtlemiseks, mis siis ikka viiks Eestit edasi. Viimaste valimiste järgne lähenemine sotsiaalmaksu grammikese võrra alandamiseks, vastukaaluks aktsiiside oluline tõstmine sõltumata naabrite lätlaste juures toimuvast ja eelarve tasakaalu säilitamine töötuskindlustusmakse kõrgena hoidmise hinnaga paistab suhteliselt totrana.
Mida siis Eesti vajab - reforme või peenhäälestust? Lihtne loogika ütleb, et teatud valdkondades reforme (näiteks haldusreform), valdavalt aga paljukirutud peenhäälestust. Seda muidugi juhul kui me kõike pea peale pöörata ei taha ...
Seda, et Taavi Rõivas ei ole suuteline tegema Eestile olulisi otsuseid ja valitsus on tegelenud pigem kosmeetilise kõpitsemisega ehk peenhäälestusega on ka IRL ja sotsiaaldemokraatide peamiseks põhjenduseks olemasolevast valitsusest lahkumiseks ja valitsuskriisi tekitamiseks. Iroonilisel kombel heidetakse reformide mittetegemist ette just reformi nime kandvale erakonnale.
IRL-i ja sotsiaaldemokraatide soov lahti saada piki aastaid Eestis juhtpositsioonil olnud Reformierakonnast on arusaadav, samas on raske nõustuda väitega, et Eesti vajab põhjalikku reformimist. Kindlasti on Eestis valdkondi, mis vajavad edasist reformimist, kuid väide, et suur osa olemasolevast tuleks ringi teha (ilustades seda president Ilvese lausega: "Mis on toonud meid siiamaani, ei vii meid edasi") on eelkõige populistlik ja tähendaks, et siiamaani oleme me täiesti valel teel käinud.
Ka on Reformierakonda raske pidada reformide piduriks, pigem on reformistid viimastes valitsustes olnud erinevaid pooli ühendavaks jõuks. Uut valitsust soovivad parlamendierakonnad erinevad üksteisest rohkem kui Reformierakonnast. Erandina on suurem ühisosa sotsiaal-demokraatidel ja Keskerakonnal, kuid kokku nad parlamendienamust ei oma ja Keskerakonna enda edasine tulevik ja ühtsus on rohkem kui küsimärgi all. IRL jääb selle seltskonnaga eelkõige maksu- ja majanduspoliitika seisukohtadelt selgelt vastandlikele positsioonidele, EKRE huvid kisuvad hoopis eri suunda ning Vabaerakonna liikmed võivad lihtsalt igal hetkel vabalt võtta. Ainuke, mis neid erakondi ühendab on soov Reformierakonnale ära teha. Vaevalt suudavad nad senisest oluliselt teovõimalisema valitsuse kokku panna.
Tegelikult ongi Reformierakonnale kasulik mingi aja opositsioonis istuda - sellega läheks ehk väiksemaks ka nende võimulolekut enesesestmõistetavalt võttev ülbus. Ka kuluks opositsioonis olek ära järelemõtlemiseks, mis siis ikka viiks Eestit edasi. Viimaste valimiste järgne lähenemine sotsiaalmaksu grammikese võrra alandamiseks, vastukaaluks aktsiiside oluline tõstmine sõltumata naabrite lätlaste juures toimuvast ja eelarve tasakaalu säilitamine töötuskindlustusmakse kõrgena hoidmise hinnaga paistab suhteliselt totrana.
Mida siis Eesti vajab - reforme või peenhäälestust? Lihtne loogika ütleb, et teatud valdkondades reforme (näiteks haldusreform), valdavalt aga paljukirutud peenhäälestust. Seda muidugi juhul kui me kõike pea peale pöörata ei taha ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar