Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi valitsus on ametisse astumas. Vaid kahe nädala jooksul peale keskerakonna juhi vahetust on poliitilised jõujooned Eestis kardinaalselt muutunud. Sealjuures on valitsusevahetus ja uute kokkulepete sõlmimine vähemalt pealtnäha toimunud üsnagi kergesti. Üllatav ei ole küll sotsiaaldemokraatide ja keskerakonna omavahel kokkuleppele jõudmine - nende erakondade omavaheline programmiline kattuvus on suhteliselt suur ja pigem tekib küsimus, miks keskerakondlased ennast ise liberaalideks peavad. Üllatav on aga, et ühisosa leiti kiiresti ka IRLiga, kes vähemalt programmiliselt peaks hoopis teise suunda vaatama.
Ühelt poolt innustas läbirääkijaid kokkuleppele jõudma kindlasti soov senisest poliitikaliidrist reformierakonnast lahti saada. Teisalt on juba tagantjärele vaadates oluline ka see, kuidas läbi räägiti ja koalitsioonilepet kokku pandi. Sisuliselt jäeti kõrvale või säilitati senine status quo kõikide küsimuste puhul, milles erinevad erakonnad on täiesti vastupidistel seisukohtadel. Muudatused tehti selgelt vaid juhtudel, millele ühelgi osapoolel olulisi vastuväiteid ei olnud - ehk otsiti ühisosa, mitte erinevusi. Ühisosa otsimist ja leidmist peabki uue valitsuskoalitsiooni kiituseks välja tooma. Kokkuvõttes tuli välja koalitsioonileping, mis sisaldab endas suhteliselt palju uut võrreldes senisega, samas jätab aga siiski mõõduka esmamulje.
Tegelikult ongi koalitsioonileppe koostamine läbi ühisosa leidmise kõige loogilisem, sel juhul ei teki probleeme ka kokkulepitu tegeliku elluviimisega. Tundub, et üheks oluliseks põhjuseks, mis sai eelnevale valitsuskoalitsioonile saatuslikuks, oligi see, et ühisosa otsimise asemel püüdis igaüks enda põhimõtteid läbi suruda. Reformierakond suutis tugevama õigusega enda soove (mis ei pruukinud teistele osalistele väga sobida) rohkem koalitsioonilepingusse suruda, kättemaksuks visati nad aga esimesel võimalusel valitsusest välja.
Tõsi, keskmisele valijale võib ühisosa otsimine jääda arusaamatuks. Ehk kui erakond on ikka lubanud, et kehtestab võimule saades astmelise tulumaksu ja ei ole seda saavutanud, kuigi on valitsuses, siis on tegemist luuseritega! Sellest ka suure osa inimeste arvamus, et vahet pole keda valida, ära nad seal Toompeal ikka midagi teha ei suuda, aru saamata, et poliitika on erakondade meeskonnamäng (vähemalt süsteemis kus parlamendis on korraga mitu erakonda) ja midagi saab muuta, kui selle poolt on parlamendi enamus ehk reeglina kaks või rohkem erakonda (koos sellega ka valijaskonna enamus).
Kelle nägu on uus koalitsioonileping? Kolmest osapoolest on IRL kõige rohkem püüdnud end näidata visa võitlejana, kes oma soovid lepingusse sisse sai. Samas on IRLi punktid koalitsioonilepingus kõige rohkem deklaratiivsed senise seisu säilitamise punktid, sisuliste muudatuste algatajad tunduvad olevat rohkem sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased. Aga eks IRLil olegi hirm, et neid võidakse pidada niinimetatud vasakpoolse valitsuse kaasajooksikuteks. Sellest ka pidev õigustus, kuidas neil on õnnestunud uues koalitsioonis parempoolseid ja rahvuslikke väärtusi hoida.
Kuidas koalitsioonilepingus toodud seisukohtadesse suhtuda? Esitatud deklaratiivsel tasemel võiks koalitsioonileppe sisu positiivselt iseloomustada, kuid nagu öeldakse: "Kurat peitub detailides". Ehk oluline on, kuidas lubadused konkreetselt ellu viiakse, kuidas nad reaalselt toimima hakkavad ning kas kõik lubadused ka tegelikult eelarve piiresse ära mahuvad ja laenukoormuse kasv jääb tagasihoidlikuks. Etteruttavalt tahaks mõne koalitsioonilepingu punkti osas küll arutleda.
Kõigepealt kohalike omavalitsuste elamufondi toetamise meede. Ei tahaks sellist meedet toetada, juhul kui see tähendab Tallinnasse uute sotsiaalelamute rajamist. Samas võiks riigil elamufondi poliitikas oma osa siiski olla. Koheselt tulevad meelde osaliselt mahajäetud korterelamud, mida vähestel allesjäänud elanikel on ülejõukäivalt kallis kütta ja remontida (tühjade korterite eest suuremal osal juhtudel ju keegi ei maksa). Riigi roll võiks siin olla kohalike omavalitsuste rahaline toetamine selliste majade elanikele vähemalt samaväärse korteri hankimiseks mõnes teises majas, samuti tühjade korterite, mille eest keegi makseid ei maksa sundvõõrandamiseks ning järelejäänud tondilosside lammutamise finantseerimiseks. Pikemas perspektiivis hoiaks selline meede ka ressursse kokku (eelkõige energia) ning sellel oleks nii selge sotsiaalne kui ka keskkondlik mõõde.
Aktsiiside tõstmine muutub mõttetuks ja riigieelarvele kahjulikuks kui aktsiiside laekumine selle tagajärjel hoopis väheneb, kuna aktsiisikaupa minnakse ostma näiteks Lätti või tuuakse seda illegaalselt Venemaalt ning samas ei saavutata ka eesmärgiks seatud alkoholi tarbimise ja suitsetamise vähenemist. Ehk üle pingutada siin ei tasuks.
Sõiduautode võimsusest sõltuv ühekordne esmakordse registreerimise tasu ei tundu esmapilgul problemaatiline, kuna tagasihoidlikuma sissetulekuga inimesed hangivad autod reeglina järelturult. Samas võib see pretsedentiloovalt innustada võimulolijaid tulevikus juba tõsise automaksu kehtestamisele. Eriti oleks selline maks negatiivne hõredalt asustatud maapiirkondades, kus inimeste tulud on niigi üldreeglina Eesti keskmisest väiksemad, ühistranspordile aga alati loota ei saa.
Ning last but not least, kogu haldusreformi temaatika. Lubatakse jätkata haldusreformi ja anda raha juurde omavalitsustele koos finantsautonoomia ja ülesannete suurendamisega. Kõlab hästi, aga kui maksulaekumiste regionaalset spetsiifikat ei jälgita, on suur oht pigem regionaalpollitiliste erinevuste suurenemiseks. Ka haldusreformi omavalitsusi isevoolu (ainsa kriteeriumina vaid omavalitsuse suurus) ühinema suunav riiklik poliitika loob juba eos uued probleemid. See on aga juba omaette teema.
Aga, nagu ütlevad klassikud: "Praktika on tõe kriteerium". Ehk ootame ja vaatleme.
Tegelikult ongi koalitsioonileppe koostamine läbi ühisosa leidmise kõige loogilisem, sel juhul ei teki probleeme ka kokkulepitu tegeliku elluviimisega. Tundub, et üheks oluliseks põhjuseks, mis sai eelnevale valitsuskoalitsioonile saatuslikuks, oligi see, et ühisosa otsimise asemel püüdis igaüks enda põhimõtteid läbi suruda. Reformierakond suutis tugevama õigusega enda soove (mis ei pruukinud teistele osalistele väga sobida) rohkem koalitsioonilepingusse suruda, kättemaksuks visati nad aga esimesel võimalusel valitsusest välja.
Tõsi, keskmisele valijale võib ühisosa otsimine jääda arusaamatuks. Ehk kui erakond on ikka lubanud, et kehtestab võimule saades astmelise tulumaksu ja ei ole seda saavutanud, kuigi on valitsuses, siis on tegemist luuseritega! Sellest ka suure osa inimeste arvamus, et vahet pole keda valida, ära nad seal Toompeal ikka midagi teha ei suuda, aru saamata, et poliitika on erakondade meeskonnamäng (vähemalt süsteemis kus parlamendis on korraga mitu erakonda) ja midagi saab muuta, kui selle poolt on parlamendi enamus ehk reeglina kaks või rohkem erakonda (koos sellega ka valijaskonna enamus).
Kelle nägu on uus koalitsioonileping? Kolmest osapoolest on IRL kõige rohkem püüdnud end näidata visa võitlejana, kes oma soovid lepingusse sisse sai. Samas on IRLi punktid koalitsioonilepingus kõige rohkem deklaratiivsed senise seisu säilitamise punktid, sisuliste muudatuste algatajad tunduvad olevat rohkem sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased. Aga eks IRLil olegi hirm, et neid võidakse pidada niinimetatud vasakpoolse valitsuse kaasajooksikuteks. Sellest ka pidev õigustus, kuidas neil on õnnestunud uues koalitsioonis parempoolseid ja rahvuslikke väärtusi hoida.
Kuidas koalitsioonilepingus toodud seisukohtadesse suhtuda? Esitatud deklaratiivsel tasemel võiks koalitsioonileppe sisu positiivselt iseloomustada, kuid nagu öeldakse: "Kurat peitub detailides". Ehk oluline on, kuidas lubadused konkreetselt ellu viiakse, kuidas nad reaalselt toimima hakkavad ning kas kõik lubadused ka tegelikult eelarve piiresse ära mahuvad ja laenukoormuse kasv jääb tagasihoidlikuks. Etteruttavalt tahaks mõne koalitsioonilepingu punkti osas küll arutleda.
Kõigepealt kohalike omavalitsuste elamufondi toetamise meede. Ei tahaks sellist meedet toetada, juhul kui see tähendab Tallinnasse uute sotsiaalelamute rajamist. Samas võiks riigil elamufondi poliitikas oma osa siiski olla. Koheselt tulevad meelde osaliselt mahajäetud korterelamud, mida vähestel allesjäänud elanikel on ülejõukäivalt kallis kütta ja remontida (tühjade korterite eest suuremal osal juhtudel ju keegi ei maksa). Riigi roll võiks siin olla kohalike omavalitsuste rahaline toetamine selliste majade elanikele vähemalt samaväärse korteri hankimiseks mõnes teises majas, samuti tühjade korterite, mille eest keegi makseid ei maksa sundvõõrandamiseks ning järelejäänud tondilosside lammutamise finantseerimiseks. Pikemas perspektiivis hoiaks selline meede ka ressursse kokku (eelkõige energia) ning sellel oleks nii selge sotsiaalne kui ka keskkondlik mõõde.
Aktsiiside tõstmine muutub mõttetuks ja riigieelarvele kahjulikuks kui aktsiiside laekumine selle tagajärjel hoopis väheneb, kuna aktsiisikaupa minnakse ostma näiteks Lätti või tuuakse seda illegaalselt Venemaalt ning samas ei saavutata ka eesmärgiks seatud alkoholi tarbimise ja suitsetamise vähenemist. Ehk üle pingutada siin ei tasuks.
Sõiduautode võimsusest sõltuv ühekordne esmakordse registreerimise tasu ei tundu esmapilgul problemaatiline, kuna tagasihoidlikuma sissetulekuga inimesed hangivad autod reeglina järelturult. Samas võib see pretsedentiloovalt innustada võimulolijaid tulevikus juba tõsise automaksu kehtestamisele. Eriti oleks selline maks negatiivne hõredalt asustatud maapiirkondades, kus inimeste tulud on niigi üldreeglina Eesti keskmisest väiksemad, ühistranspordile aga alati loota ei saa.
Ning last but not least, kogu haldusreformi temaatika. Lubatakse jätkata haldusreformi ja anda raha juurde omavalitsustele koos finantsautonoomia ja ülesannete suurendamisega. Kõlab hästi, aga kui maksulaekumiste regionaalset spetsiifikat ei jälgita, on suur oht pigem regionaalpollitiliste erinevuste suurenemiseks. Ka haldusreformi omavalitsusi isevoolu (ainsa kriteeriumina vaid omavalitsuse suurus) ühinema suunav riiklik poliitika loob juba eos uued probleemid. See on aga juba omaette teema.
Aga, nagu ütlevad klassikud: "Praktika on tõe kriteerium". Ehk ootame ja vaatleme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar