Uskumatu on saanud teoks - britid on hääletanud Brexiti poolt ja USA presidendiks on valitud Donald Trump. Mõlema sündmuse puhul on avaliku arvamuse küsitlused eelnevalt näidanud, et läheb hoopis vastupidi. Kuidas siiski juhtus see, mille toimumist eelnevalt ebatõenäoliseks peeti ning mis sellise tulemuse võimalikuks tegi?
Ei tahaks nõustuda nende analüütikutega, kes väidavad, et tegemist oli lihtsalt umbmäärase hääletusega senise eliidi ja süsteemi vastu, mille kritiseerimiseks leiab alati põhjuse, isegi kui ise midagi asemele pakkuda ei oska. Pigem joonistusid mõlema sündmuse puhul suhteliselt selgelt ja sarnaselt välja teemad, mida Brexiti ja Trumpi pooldajate poolt olemasolevast süsteemist rünnati ning ühiskonnagrupid, kes Brexiti ja Trumpi poolt valdavalt hääletasid.
Selgelt kõige enam köitsid Brexiti ja Trumpi pooldajaid immigratsiooni ja globaliseerumise piiramise temaatika. Veel mõned aastad tagasi vaevalt et nende teemadega hääletusi võidetud oleks - olukord on muutunud viimase paari aasta jooksul ja selle põhjustajaks on selgelt Euroopasse tulvav pagulaste laine ning Euroopa eliidi pigem julgustav suhtumine sellesse. Kuigi USA-s sellist järsku muutust toimunud ei ole, siis terendab neil silme ees väljavaade, et mõne aastakümne pärast jääb valge ühiskond rahvastikus vähemusse ja seda tänu latiinode, mille üheks sümboliks on mehhiklasest illegaalne immigrant, arvu kiiremale juurdekasvule. Teisest kultuurist pärit võõraste inimeste kiire ja massiline juurdevool põhjustab aga teadmatust ja hirme senise elulaadi jätkamise osas ning tekitab paratamatult teatud vastureaktsiooni - surve põhjustab vastusurve ka ühiskonnas.
Brexiti propageerijate ja Trumpi meeskonna sõnumid langesid seega viljakale pinnale - lubati immigratsiooni piiramist ja osade immigrantide (olgu siis tegemist Poola "torumeeste", Lähis-Ida pagulaste või illegaalidest ja kriminaalidest mehhiklastega) väljasaatmist ja võitlust globaliseerumise vastu (Suurbritannia puhul väljendus see Brüsseli regulatsioonide, Trumpil erinevate vabakaubanduslepingute ja hiina odavate kaupade vastasuses). Trumpi puhul lisandus veel üle vindi keeratud macho-mehelik igasuguste vähemuste kas teadlik või alateadlik solvamine ning ameerikalikusele rõhuv igamehe relvakandmise õiguse kaitsmine. Seega võimendati veelgi juba olemasolevaid hirme ning tehti seda vormis, mis oli teatud ühiskonnagruppidele arusaadav. Piltlikult oli tegemist justkui julgustusega, mis juba täis karika ajendas üle ajama.
Ka paistis selgelt välja, et Brexiti ja Trumpi poolt hääletasid eelkõige valged, keskealised ja vanemad ning tagasihoidlikuma haridusega inimesed. Kui peaks välja valima Brexiti ja Trumpi pooldajate nö reklaamnäo, oleks selleks keskealine, ilma ülikoolihariduseta, sinikraeline, heteroseksuaalne valge mees. Just selles ühiskonnagrupis näitasid arvamusküsitlused suurimat toetust Brexitile ning sama tendents paistis välja ka Trumpi toetajate hulgas.
Millest tuleneb selle ühiskonnagrupi niivõrd tugev vastuseis senisele ja poolehoid Brexitile ja Trumpile? Ühelt poolt puudutavad toimuvad muutused seda gruppi kõige enam - automatiseerimine ja mehaniseerimine vähendavad sinikraelisi töökohti, säilinud töökohti kipuvad ära võtma arengumaades tunduvalt madalama palga eest tööd tegevad inimesed ning lisaks tulevad viimased ka lääneriikidesse immigrantidena töökohtade eest konkureerima. Teisalt jääb mulje, et paljude teiste ühiskonnagruppide (naised, pagulased. immigrandid, teisest rassist inimesed, seksuaalvähemused jms) heaolu edendamiseks ja järeleaitamiseks mõeldakse välja riiklikke poliitikaid, keskmise sinikraelise valge mehe peale ei mõtle aga justkui keegi - saab isegi hästi hakkama.
Kas eelnevast tulenevalt saab Brexitit ja Trumpi valimist pidada valge mehe võidukäiguks ja uueks enesekehtestamiseks? Pigem siiski mitte. Mitte kõik valged mehed ei hääletanud Brexiti ja Trumpi poolt, veel rohkem on aga põhjust kahelda, et Brexit ja Trump lahendavad kõik eelkirjeldatud ühiskonnagrupi probleemid. Mis ei tähenda, et nendele probleemidele ja hirmudele ei tasuks edaspidi tähelepanu pöörata.
Milline on loo moraal Eestile? Mõni aasta tagasi ei uskunud paljud, et EKRE-l oleks kunagi võimalik Riigikokku pääseda. Täna on EKRE seal kohad täie enesestmõistetavusega sisse võtnud. Ning mida rohkem võimulolijad lähevad edasi EKRE Riigikokku kandnud pagulastetemaatika ja kooseluseadusega, seda suuremaks muutub EKRE populaarsus - ehk nagu eelnevalt öeldud, surve põhjustab vastusurve, eriti kui osa ühiskonnast tunneb end nimetatud teemadest ohustatutena. Ka ei aita siin selle osa ühiskonnast, kes ennast tolerantseteks peavad, igasuguse tolerantsi lõppemine, kui EKRE-st juttu tuleb. Ehk loo moraal on, et kuigi võimulolevad poliitikud peavad olema arengu eestvedajad ja võtma selles vastutuse, ei saa tehtavad muudatused minna väga kaugele ühiskonna valdavast meelsusest (kuigi populistlikult arengu sabas jooksmine on kindlasti veel hullem).
Lõpetuseks väike mõtteharjutus neile, keda Donald Trumpi valimine USA presidendiks hämmastas (ehk enamikule meist) - kui Eesti presidendi kohale oleks valida vanast poliiteliidist sahkerdaja Edgar Savisaar, keda tahetakse pokri pista ja pagulastevastane Mart Helme - keda valiksite?
Selgelt kõige enam köitsid Brexiti ja Trumpi pooldajaid immigratsiooni ja globaliseerumise piiramise temaatika. Veel mõned aastad tagasi vaevalt et nende teemadega hääletusi võidetud oleks - olukord on muutunud viimase paari aasta jooksul ja selle põhjustajaks on selgelt Euroopasse tulvav pagulaste laine ning Euroopa eliidi pigem julgustav suhtumine sellesse. Kuigi USA-s sellist järsku muutust toimunud ei ole, siis terendab neil silme ees väljavaade, et mõne aastakümne pärast jääb valge ühiskond rahvastikus vähemusse ja seda tänu latiinode, mille üheks sümboliks on mehhiklasest illegaalne immigrant, arvu kiiremale juurdekasvule. Teisest kultuurist pärit võõraste inimeste kiire ja massiline juurdevool põhjustab aga teadmatust ja hirme senise elulaadi jätkamise osas ning tekitab paratamatult teatud vastureaktsiooni - surve põhjustab vastusurve ka ühiskonnas.
Brexiti propageerijate ja Trumpi meeskonna sõnumid langesid seega viljakale pinnale - lubati immigratsiooni piiramist ja osade immigrantide (olgu siis tegemist Poola "torumeeste", Lähis-Ida pagulaste või illegaalidest ja kriminaalidest mehhiklastega) väljasaatmist ja võitlust globaliseerumise vastu (Suurbritannia puhul väljendus see Brüsseli regulatsioonide, Trumpil erinevate vabakaubanduslepingute ja hiina odavate kaupade vastasuses). Trumpi puhul lisandus veel üle vindi keeratud macho-mehelik igasuguste vähemuste kas teadlik või alateadlik solvamine ning ameerikalikusele rõhuv igamehe relvakandmise õiguse kaitsmine. Seega võimendati veelgi juba olemasolevaid hirme ning tehti seda vormis, mis oli teatud ühiskonnagruppidele arusaadav. Piltlikult oli tegemist justkui julgustusega, mis juba täis karika ajendas üle ajama.
Ka paistis selgelt välja, et Brexiti ja Trumpi poolt hääletasid eelkõige valged, keskealised ja vanemad ning tagasihoidlikuma haridusega inimesed. Kui peaks välja valima Brexiti ja Trumpi pooldajate nö reklaamnäo, oleks selleks keskealine, ilma ülikoolihariduseta, sinikraeline, heteroseksuaalne valge mees. Just selles ühiskonnagrupis näitasid arvamusküsitlused suurimat toetust Brexitile ning sama tendents paistis välja ka Trumpi toetajate hulgas.
Millest tuleneb selle ühiskonnagrupi niivõrd tugev vastuseis senisele ja poolehoid Brexitile ja Trumpile? Ühelt poolt puudutavad toimuvad muutused seda gruppi kõige enam - automatiseerimine ja mehaniseerimine vähendavad sinikraelisi töökohti, säilinud töökohti kipuvad ära võtma arengumaades tunduvalt madalama palga eest tööd tegevad inimesed ning lisaks tulevad viimased ka lääneriikidesse immigrantidena töökohtade eest konkureerima. Teisalt jääb mulje, et paljude teiste ühiskonnagruppide (naised, pagulased. immigrandid, teisest rassist inimesed, seksuaalvähemused jms) heaolu edendamiseks ja järeleaitamiseks mõeldakse välja riiklikke poliitikaid, keskmise sinikraelise valge mehe peale ei mõtle aga justkui keegi - saab isegi hästi hakkama.
Kas eelnevast tulenevalt saab Brexitit ja Trumpi valimist pidada valge mehe võidukäiguks ja uueks enesekehtestamiseks? Pigem siiski mitte. Mitte kõik valged mehed ei hääletanud Brexiti ja Trumpi poolt, veel rohkem on aga põhjust kahelda, et Brexit ja Trump lahendavad kõik eelkirjeldatud ühiskonnagrupi probleemid. Mis ei tähenda, et nendele probleemidele ja hirmudele ei tasuks edaspidi tähelepanu pöörata.
Milline on loo moraal Eestile? Mõni aasta tagasi ei uskunud paljud, et EKRE-l oleks kunagi võimalik Riigikokku pääseda. Täna on EKRE seal kohad täie enesestmõistetavusega sisse võtnud. Ning mida rohkem võimulolijad lähevad edasi EKRE Riigikokku kandnud pagulastetemaatika ja kooseluseadusega, seda suuremaks muutub EKRE populaarsus - ehk nagu eelnevalt öeldud, surve põhjustab vastusurve, eriti kui osa ühiskonnast tunneb end nimetatud teemadest ohustatutena. Ka ei aita siin selle osa ühiskonnast, kes ennast tolerantseteks peavad, igasuguse tolerantsi lõppemine, kui EKRE-st juttu tuleb. Ehk loo moraal on, et kuigi võimulolevad poliitikud peavad olema arengu eestvedajad ja võtma selles vastutuse, ei saa tehtavad muudatused minna väga kaugele ühiskonna valdavast meelsusest (kuigi populistlikult arengu sabas jooksmine on kindlasti veel hullem).
Lõpetuseks väike mõtteharjutus neile, keda Donald Trumpi valimine USA presidendiks hämmastas (ehk enamikule meist) - kui Eesti presidendi kohale oleks valida vanast poliiteliidist sahkerdaja Edgar Savisaar, keda tahetakse pokri pista ja pagulastevastane Mart Helme - keda valiksite?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar