Lugedes meedias kohalike omavalitsuste teemal avaldatud artikleid kohtab sageli väidet vajadusest määratleda kohalike omavalitsuste ülesanded. Sealjuures ei ole tavaliselt mõeldud kohalike omavalitsuste ülesannete täpsustamist peale käimasolevat omavalitsuste liitumist/liitmist, vaid tihti jääb meediast mulje, et omavalitsuste ülesanded ei ole ka praegusel ajal vähemalt mitte piisaval kujul fikseeritud.
Inimesed, kes on aga vähegi kursis kohalike omavalitsuste temaatikaga, teavad, et omavalitsuste ülesanded on sätestatud nii kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kui ka paljude teiste eriseadustega. Tõsi on, et puudub ühtne omavalitsuste ülesandeid fikseeriv seadus, aga sisuliselt oleks seda ka raske ette kujutada, kuna tegemist oleks laiemast kontekstist väljarebitud tekstilõikudega, mida sageli ilma taustata ehk eriseaduseta oleks raske tõlgendada. Abiks võiks küll olla riigihalduse ministri haldusalas peetav ja vastavalt õigusaktide muutmisele muudetav elektrooniline andmebaas koos linkidega asjakohastele õigusaktdele. Siiski ei tähenda selliste üldiste seaduste või riiklike andmekogude puudumine, et omavalitsuste ülesanded poleks määratletud.
Samas peab märkima, et kohalikud omavalitsused võivad alati võtta endale ka seadustega neile mitte pandud lisaülesandeid. Seda muidugi juhul, kui selliste ülesannete täitmine ei ole seadusega keelatud või selle täitmine on pandud kellelegi teisele. Ehk teisisõnu, omavalitsuste ülesannete puhul on tegemist avatud loeteluga, mida ei olegi võimalik lõplikult ja üheselt fikseerida - vastasel juhul oleks oluliselt rikutud omavalitsuste iseotsustamise õiguse alusprintsiipe.
Miks siis ikkagi kohtab suhteliselt sageli arusaama, et omavalitsuste ülesanded pole piisavalt määratletud? Ühelt poolt võib siin olla lihtsalt tegemist tagasihoidliku arusaamaga omavalitsuse olemusest, teisalt aga tundudb, et teatud karuteene on omavalitsuste ülesannete mõistmisele teinud ka haldusreformi ümber käiv poliitiline retoorika. Nii on poliitikutel sageli tavaks väita, nagu oleks valdade ja linnade piiride muutmine suhteliselt teisejärguline tegevus, palju olulisem olevat aga just omavalitsuste uue rolli ja ülesannete määratlemine (jättes seega mulje, et omavalitsuste ülesanded pole selged või peaks neid põhjalikult muutma). Samas, kui hakata lähemalt vaatama ettepanekuid, mida on omavalitsuste ülesannete muutmiseks tehtud, siis on tegelikult tegemist laiemas kontekstis tagasihoidlike muudatustega ehk kui väljendada moodsamas keeles, on tegemist peenreguleerimisega.
Kas Eesti kohalikel omavalitsustel on praegu piisavalt võimu ja ülesandeid või peaks viimaseid põhjalikult reformima? Sageli on omavalitsused ise viidanud, et nende osatähtsus ühiskonnas võiks olla suurem. Teisalt kui vaadata Eesti suurima omavalitsuse Tallinna linna suunas, siis jääb mulje, et võimust ja ülesannetetest väheseks ei jää - tahetakse ja suudetakse pidada nii omaette munitsipaalpolitseid kui ka televisiooni - ning seda kõike ka keskvalitsuse kiuste. Millest võiks järeldada, et suurus on siiski oluline ning omavalitsuste liitmine haldusreformi käigus sellest vaatevinklist põhjendatud.
Vaadeldes omavalitsuste poolt täidetavaid ülesandeid, siis tundub, et praktikas on viimastel aastatel toimunud pigem omavalitsuste ülesannete ülevõtmine keskvalitsuse poolt. Kuigi teatud juhtudel on ka selline protsess täiesti põhjendatav, siis kahtlusi tekitab näiteks nn riigigümnaasiumide asutamine ja sellega eriti maapiirkondades omavalitsuste keskkoolide ja -gümnaasiumite väljasuretamine ning riigi poolt keskhariduse kui ühe olulisema omavalitsusliku ülesande pakkumise ülevõtmine. Kuigi väidetakse, et omavalitsused saavad keskhariduse finantseerimisest ülejäävat raha muude ülesannete täitmiseks kasutada, siis pikemas perspektiivis tähendab see ka omavalitsuste tulude vähendamist. Laias laastus eraldatakse toetusfondi summasid siiski kohalike omavalitsuste kogukulude katteks ehk kui vähenevad mingid kulud, siis arvestatakse seda ka toetusfondi moodustamisel.
Aru saades haridus- ja teadusministeeriumi soovist koolivõrgu optimeerimiseks ja õpikeskkonna parandamiseks oleks sama eesmärki ja tõenäoliselt ka odavamalt ja süsteemsemalt võimalik saavutada koostöös kohalike omavalitsustega ning omavalitsuslikku süsteemi edasiarendades. Kindlasti oleks omavalitsused projektiga kaasa tulnud ka juhul kui riigieelarvest tuleks vahendid uute gümnaasiumide ehitamiseks/renoveerimiseks, sisustamiseks ja õppevahenditeks tingimusel, et omavalitsused moodustavad selle haldamiseks koolipiirkonna ühisasutuse ja loobuvad väiksemates koolides keskhariduse pakkumisest. Isegi kui kõik omavalitsused kohe projektiga ei oleks ühinenud, oleks efekt sama, mis praegu - kehvemate tingimustega kohalikest väikestest gümnaasiumitest, keskkoolidest õpilaste äratõmbamine (nende elukohajärgsed omavalitsused peaksid vastavalt kehtivale süsteemile maksma ka hariduskulud õpilaste eest).
Gümnaasiumi haldamiseks ühisasutuse moodustamine viiks ka omavalitsuste koostöö uuele tasandile. Tõsi, ühise ametiasutuse loomiseks vajalik kord seisab praegu veel keskvalitsuse taga... Kahjuks valiti koolivõrgu optimeerimseks esmapilgul lihtsam, kuid pikemas perspektiivis pigem kallim ja omavalitsussüsteemi vaenulikum variant. Siiski, ka riigigümnaasiumid oleks võimalik edaspidi omavalitsuste ühisgümnaasiumiteks ümber kujundada.
Üheks võimaluseks keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vaheliseks ülesannete jaotuseks on välja pakutud ka variant ülesannete diferentseerimiseks vastavalt omavalitsuste potensiaalile. Äärmuslikumas variandis tähendaks see, et omavalitsustele jääks põhiliselt ruumiplaneerimise, heakorra ja kommunaalmajandusega seotud ülesanded, ülejäänud ülesanded antakse omavalitsustele täitmiseks sõltuvalt iga konkreetse omavalitsuse potensiaalist ning eraldatakse vastavalt täidetavatele ülesannetele ka tulud.
On arusaadav, kui kohalik omavalitsus täidab tagasihoidlikus mahus ja lepingu alusel mingeid keksvalitsusega kokku lepitud ülesandeid ja saab selleks vajalikud vahendid. Samas kui sellisel alusel toimuks suur osa ülesannete täitmist, ei saaks omavalitsus tegelikult enam täita oma iseotsustusõigust ning tegemist ei oleks suuremas ulatuses enam omavalitsusliku süsteemiga. Võrdluseks - nõukogude aja lõpus täitsid ülesandeid, mis on praegu pandud kohalikele omavalitsustele, rajoonid ja vabariikliku alluvusega linnad. Tulud eraldati neile vastavalt täidetud ülesannetele ja ülalpeetud asutustele. Omavalitsuslikuks me sellist süsteemi tollal ei pidanud - kas nüüd peaksime?
Haldusreformi käigus lubatakse kohalikele omavalitsustele ülesandeid juurde anda. Loodetavasti toimub see viisil, mis tugevdab omavalitsussüsteemi ja kohalike omavalitsuste ühistööd ning ei toimu põhimõttel: üks käsi annab, teine võtab. Lisaks on omavalitsuste ülesannete täitmine otseselt seotud nende eelarvete võimaluste ja eelarvesüsteemi ülesehitusega, aga see on juba omaette teema.
Vaadeldes omavalitsuste poolt täidetavaid ülesandeid, siis tundub, et praktikas on viimastel aastatel toimunud pigem omavalitsuste ülesannete ülevõtmine keskvalitsuse poolt. Kuigi teatud juhtudel on ka selline protsess täiesti põhjendatav, siis kahtlusi tekitab näiteks nn riigigümnaasiumide asutamine ja sellega eriti maapiirkondades omavalitsuste keskkoolide ja -gümnaasiumite väljasuretamine ning riigi poolt keskhariduse kui ühe olulisema omavalitsusliku ülesande pakkumise ülevõtmine. Kuigi väidetakse, et omavalitsused saavad keskhariduse finantseerimisest ülejäävat raha muude ülesannete täitmiseks kasutada, siis pikemas perspektiivis tähendab see ka omavalitsuste tulude vähendamist. Laias laastus eraldatakse toetusfondi summasid siiski kohalike omavalitsuste kogukulude katteks ehk kui vähenevad mingid kulud, siis arvestatakse seda ka toetusfondi moodustamisel.
Aru saades haridus- ja teadusministeeriumi soovist koolivõrgu optimeerimiseks ja õpikeskkonna parandamiseks oleks sama eesmärki ja tõenäoliselt ka odavamalt ja süsteemsemalt võimalik saavutada koostöös kohalike omavalitsustega ning omavalitsuslikku süsteemi edasiarendades. Kindlasti oleks omavalitsused projektiga kaasa tulnud ka juhul kui riigieelarvest tuleks vahendid uute gümnaasiumide ehitamiseks/renoveerimiseks, sisustamiseks ja õppevahenditeks tingimusel, et omavalitsused moodustavad selle haldamiseks koolipiirkonna ühisasutuse ja loobuvad väiksemates koolides keskhariduse pakkumisest. Isegi kui kõik omavalitsused kohe projektiga ei oleks ühinenud, oleks efekt sama, mis praegu - kehvemate tingimustega kohalikest väikestest gümnaasiumitest, keskkoolidest õpilaste äratõmbamine (nende elukohajärgsed omavalitsused peaksid vastavalt kehtivale süsteemile maksma ka hariduskulud õpilaste eest).
Gümnaasiumi haldamiseks ühisasutuse moodustamine viiks ka omavalitsuste koostöö uuele tasandile. Tõsi, ühise ametiasutuse loomiseks vajalik kord seisab praegu veel keskvalitsuse taga... Kahjuks valiti koolivõrgu optimeerimseks esmapilgul lihtsam, kuid pikemas perspektiivis pigem kallim ja omavalitsussüsteemi vaenulikum variant. Siiski, ka riigigümnaasiumid oleks võimalik edaspidi omavalitsuste ühisgümnaasiumiteks ümber kujundada.
Üheks võimaluseks keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vaheliseks ülesannete jaotuseks on välja pakutud ka variant ülesannete diferentseerimiseks vastavalt omavalitsuste potensiaalile. Äärmuslikumas variandis tähendaks see, et omavalitsustele jääks põhiliselt ruumiplaneerimise, heakorra ja kommunaalmajandusega seotud ülesanded, ülejäänud ülesanded antakse omavalitsustele täitmiseks sõltuvalt iga konkreetse omavalitsuse potensiaalist ning eraldatakse vastavalt täidetavatele ülesannetele ka tulud.
On arusaadav, kui kohalik omavalitsus täidab tagasihoidlikus mahus ja lepingu alusel mingeid keksvalitsusega kokku lepitud ülesandeid ja saab selleks vajalikud vahendid. Samas kui sellisel alusel toimuks suur osa ülesannete täitmist, ei saaks omavalitsus tegelikult enam täita oma iseotsustusõigust ning tegemist ei oleks suuremas ulatuses enam omavalitsusliku süsteemiga. Võrdluseks - nõukogude aja lõpus täitsid ülesandeid, mis on praegu pandud kohalikele omavalitsustele, rajoonid ja vabariikliku alluvusega linnad. Tulud eraldati neile vastavalt täidetud ülesannetele ja ülalpeetud asutustele. Omavalitsuslikuks me sellist süsteemi tollal ei pidanud - kas nüüd peaksime?
Haldusreformi käigus lubatakse kohalikele omavalitsustele ülesandeid juurde anda. Loodetavasti toimub see viisil, mis tugevdab omavalitsussüsteemi ja kohalike omavalitsuste ühistööd ning ei toimu põhimõttel: üks käsi annab, teine võtab. Lisaks on omavalitsuste ülesannete täitmine otseselt seotud nende eelarvete võimaluste ja eelarvesüsteemi ülesehitusega, aga see on juba omaette teema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar